Ristimine on järgmine samm inimesele, kes on saanud päästetud – st hakanud uskuma Jeesusesse, saanud andeks oma patu ja kogenud uussündi. “Kes on hakanud uskuma ja keda ristitakse, see päästetakse” (Markuse 16:16). Ristimisega tunnistab inimene selgelt ja avalikult oma elus juba toimunud sisemisest muutust: et ta on hakanud uskuma Jeesusesse ja tahab teda järgida. Ristimine toimub nii nagu Uue Testamendi aegadel: inimene vajutatakse korraks vee alla. See on sümboolne matusetalitus: inimene tunnistab, et ilma Jumalata elatud elu on möödas (see saab maha maetud) ja ta tahab nüüd elada uut elu Jeesust järgides.

Soovitame enne ristimist läbida ristimiskooli, selleks et olla teadlik sellest, millele inimene ristimises oma jah-sõna ütleb. Infot järgmise ristimiskooli toimumise kohta saab pastori käest.

Jeesuse Jumala Pojaks ja oma päästjaks tunnistamine on niivõrd oluline valik, et ilma sellise usuta pole ristimisel mingit tõelist tähendust. Sel põhjusel ei risti me imikuid, kes ei saa oma  usku ise väljendada. Samuti ei risti me inimesi, kes ei tunnista Jeesust oma päästjana, vaid tahaksid saada ristitud muudel põhjustel (perekondlik traditsioon, kirikusse kuulumine, laulatus vms). Ristimine on oluline samm, ent Jumal on selle seadnud ainult neile, kes on saanud päästetud.

Loe ka pikemat jutlust “Mis on ristimine ja kas see päästab?”