Paar päeva tagasi lendasid koju USA Stapletoni sõpruskoguduse külalised. Kaks nendest andsid mulle lahkudes tänukaardi paari julgustava lause ja piiblisalmiga. Ühelt poolt on see viisakus. Teiselt poolt sain lugedes aru, et nad olid nende paari lause kirjutamiseks aega võtnud ja Jumala juhtimist otsinud. Mind need piiblisalmid julgustasid.

Minu elu oli enne päästmist hektiline. Olen kasvanud üksiku lapsena ateistlikus perekonnas. Minu esimene kokkupuude Jumala ja Issanda Jeesus Kristusega pärineb vanaema ja tädi kaudu: vanaema on luterlane ning tädi Jehoova tunnistaja. Tädi rääkis mulle jõuluõhtul Jehoovast ja tema tahtest, kui olin 8- või 9-aastane. Ta ei saanud seda kaua teha, sest mu vanemad katkestasid teda. Tagantjärele on mul hea meel, et vanemad seda tegid, sest tollal polnud ma veel piisavalt küps, et Jumalat mõista ja pealegi ei tunnista Jehoova tunnistajad Kristust Jumalana ning seda, et päästetuks saab üksnes usu ja armu läbi.

Selle aasta jooksul on toimunud seitse venekeelset noorte naiste õhtut, kus oleme saanud tuttavaks uute inimestega ja rääkinud erinevatel aktuaalsetel teemadel. “Armastus teeb vabaks” oli esimene vestlusteema 2019. aastal. Aprillis käis meil külas perearst, kes juhtis õhtut naise tervise teemal. Arutasime, miks on tähtis jälgida oma tervist ja mida ütleb selle kohta Piibel. Suvel kohtusime mitmete naistega, et mõtiskleda selle üle, kes on õnnelik naine: kuidas olla sellised, kes toovad oma perekonda ja ühiskonda rõõmu ja positiivsust.

Sündisin usuta perre. Nüüd tagasi vaadates näib, et Jumal oli mind proovinud kätte saada juba varem. Mäletan, kui sain kingituseks laste Piibli ja käisin läbi Jeesuse kannatusraja Jeruusalemmas. Sealne keskkond tekitas seletamatult teistsuguse tunde, kuid sel ajal ei uskunud ma veel Jumalasse.