Minu isa hakkas esimesena meie perest 1990ndate alguses käima Tallinna Kalju baptistikoguduses. Sinna võttis ta ka minu ja mu kaks nooremat õde kaasa. Püha­päeva­koolis ja noortekatel käisin ma kuni põhikooli lõpuni.

Kõige varasemast suhtest Juma­la­ga mäletan ma eredaimalt tuli­seid palveid oma ema päästmise pärast, kes ainsana meie perest ki­rikus ei käinud. Õnneks ei läi­nud kaua, kuni ka mu ema sai pääs­tetud.

Tee Jumala juurde leidsin detsembris 2012, kui ennustati maailmalõppu. Hakkasin tookord muret tundma, et kui see tulebki, mis saab mu hingest.

Mu lapsepõlv oli keeruline ja minust kasvas kurjategija. Viis korda olen kohtulikult karistatud ja kolm korda olen olnud vanglas. Ma olin süstiv narkomaan. Kaheksa aastat tegin ma inimestele palju haiget: varastasin, müüsin narkootikume, peksin. Minu sees oli nii-nii palju kurjust. Ma olin kui inimvare, mis oli kohe kokku kukkumas. Mul polnud jõudu ega mingit rõõmu kuni ühe õhtuni.