Sündisin usuta perre. Nüüd tagasi vaadates näib, et Jumal oli mind proovinud kätte saada juba varem. Mäletan, kui sain kingituseks laste Piibli ja käisin läbi Jeesuse kannatusraja Jeruusalemmas. Sealne keskkond tekitas seletamatult teistsuguse tunde, kuid sel ajal ei uskunud ma veel Jumalasse.

Olime Pärdi päevade raames Pauluse kirikus kontserdil. Mingil hetkel tajus Avo ühes motiivis helilooja südamelööke. Muusika jätkudes hakkasid need kõlama Jumala südamelöökidena. Niisugune asi võib juhtuda Pärdi muusikaga: inimese loomingus, inimese püüdes Jumala poole astub meile vastu Jumal ise. Pärt ongi öelnud: „Sooviksin elada elu koos TEMAGA… minu jaoks tähendab see, et Jumal tuleb mu ellu muusika kaudu.”

Olen praegu 20aastane. Sündisin perre, kuhu sündis aasta hiljem väikevend. Jõudsime koos olla paar aastat, siis mu vanemad lahutasid. Mina jäin isaga, vend emaga. Isaga seiklesime natuke koos ning siis ta läks mõneks aastaks vangi. Sellest alates jäin ma vanavanemate kasvatada. Mu elu paisati varakult juba keerisesse. Tundsin puudust vanematest, aga ajapikku harjusin vanavanematega. Olin sunnitud kodus paljuski ise majandama, kuna vanaisa suri ja vanaema oli üsna väeti. Tundsin pidevalt, et mu elust võetakse järjest asju ära - olin vihane ning endassetõmbunud. Ma ei austanud kedagi. Veetsin enamiku ajast arvuti taga mängides. Sügavatele eksistentsiaalsetele küsimustele ei saanud ma vastust kellegi käest ning ma ei saanud aru, miks ma nii vihane olen. Niimoodi kaldusin üha sügavamale tumedamale poolele ning hakkasin tegutsema kaklemise ja varguse, hiljem narkootikumide, alkoholi ja ka kuritegevusega.