Sõnad nagu kristlus või palve puudusid minu sõnavarast. Mõtteviis, milles mina kasvasin oli: “Usalda oma südant!”. Minu varasemad kokkupuuted kirikuga piirdusid ilusa akustika ning nauditava arhitektuuriga. Siiski olin ma veendunud, et kuskil on mingi kõrgem jõud. 

Kristlaste ning koguduste tegevustega olen olnud seotud umbes 13 aastat oma abikaasa kaudu. Selle aja jooksul tekkis ikka kahtlusi ja kõhklusi, et mis siis, kui see kõik ongi tõsi. Enamjaolt jäi siiski peale minu muretu loomus, kes ütles: “Kõik on niigi hästi, sinul pole seda vaja.” Aga aeg-ajalt tabasin end jälgimas kõrvalt inimeste isiklikku suhtlust Jumalaga. See tekitas huvitavat igatsuslikku tunnet. Ma teadsin ka, et minu pärast palvetatakse, kuid mul puudus kogemus elava Jumalaga. Mu loomus ei lasknud tunnistada, et ma olen vigadega ning et minu elus on asju, mis on Jumala plaanist kaarega mööda. 

Piiblis on kirjas: “Issanda kartus on tarkuse algus; hea arusaamine on kõigil, kes teevad seda mööda.” (Ps 111:10). Mul on ülimalt hea meel, et lõpuks, 36-aastaselt aitas Jumal mul alustada targaks saamisega. 

Minu pääste möödunud suvel oli Jumala ime. See oli kiirendus nullist sajani. Kui hommikul ma veel mõtisklesin Jumala olemasolu üle, siis õhtuks oli mul täielik teadmine Jeesusest kui minu isiklikust päästjast ja sellest, et ma tahan kõik oma patud tema ette maha panna ning paluda päästet. Jumala kõnetus tuli läbi laulu sõnade, mida olin korduvalt kuulnud ja laulnud. Kogu päev oli taevase Isa poolt peenhäälestatud ning lõppes päästepalvega.

Kõige paremini ilmestab minu jaoks Kristusega koos käimist võrdpilt pimedusest valguse kätte astumisest. Enda elu Jeesusele usaldades algas uus teekond. See vajab pühendumist, teadvustamist, palvetamist, usaldamist, enda vanale loomusele tõsiselt otsa vaatamist. Kuid ma ei oskaks nimetada midagi paremat kui teadmine, et mulle on selles katkises maailmas antud võimalus elada Jumala armus ning kohtuda enda loojaga igavikus.

Evelin