Lisete Roosimaa: Otsus ristida tõi korraks tagasilöögi

Ma olen pärit kristlikust perekonnast. Ma sain päästetud, kui ma olin 9aastane, kuid mu elustiil ei muutunud väga. 13aastaselt hakkasin rohkem Jumalale keskenduma, kuid see vajus tasapisi ära. Kui olin 14, käisin laagris, kus kohtusin ühe toreda inimesega ning lootsin, et temaga saan usus kasvada. Kuud möödusid ning mõistsin, et me mõlemad liigume vaikselt vales suunas ning mu katsetused olukorda muuta ebaõnnestusid. Kõik oli lõpuks nii hull, et ma ei suutnud koolis keskenduda, kaugenesin sõpradest, perest ja Jumalast. Otsustasin selle inimesega suhtlemise täielikult lõpetada. Kuu aega hiljem märkasin, kuidas liigun aina suurema hooga ülesmäge. 

Suve alguses otsustasin, et soovin saada ristitud. Aga samal öösel ei suutnud ma magada: mu peast ei läinud välja mõte, et äkki Jumal ei eksisteerigi! Järgmine või ülejärgmine päev oli neljapäev – Kolgata noortekas. Seal mu õed märkasid mu kurbust ja aitasid võidelda selle saatana rünnaku vastu. Ma sain temast jagu, läksin ristimiskooli ja koguduse suvelaagris tunnistasingi oma usku ristimises. 

Lapsest saadik oli mulle õpetatud, et Piiblit tuleb lugeda, kuid iga kord, kui ma otsustasin seda teha, vajus see mõne aja pärast ära. Ristimiskoolis palvetasime selle pärast ning mul tärkas huvi Piibli vastu. Loen seda nüüd iga päev. Suve lõpus otsustasin oma mõtteviisi muuta positiivsemaks ja usaldada Jumalat veel rohkem. See on aidanud mul õppimise, muremõtete, probleemide, väsimuse, saatana kiusatustega palju paremini hakkama saada. Ma pole ennast kunagi nii pikalt nii hästi tundnud. Olen ülimalt õnnelik Jumala armu, kannatlikkuse ja hoolivuse eest.

Lisete Roosimaa