Kuulasin Tõnu Lehtsaare jutlust Taanieli raamatu põhjal Paabeli vägeva kuninga Nebukadnetsari langemisest ja taastõusmisest. Oli üks neist kordadest, kui jutlus räägib ühest asjast, aga Jumal avab selle kuulajale hoopis erinevas võtmes.

Taanieli ennustus oli, et Nebukadnetsar läheb segi, elab metsikult nagu loom seitse aega. Mis mind hämmastas, oli see, et kui kuningas siis väga pika aja pärast taas mõistusele tuli, ei olnud tema alluvad teda unustanud ega üritanud ära tappa. Vastupidi, nad olid teda jälginud ning otsisid ta üles: „Mu ametikandjad ja suurnikud otsisid mind, ja mind pandi taas mu kuningriigi üle ja mulle anti veelgi suurem võim“ (Tn 4:33). Milline suur ustavus ja kiindumus tema alamate poolt! Hoida kuningriik toimiv ja oodata mitu aastat tagasi kuningat, kes on kadunud: elab ja sööb nagu metsik loom looduse keskel – on peast segi. Me võime läbi ajaloo lugeda võimuvõitlustest kuningriikide pärast, kus võimu kindlustamise nimel tapeti ära kõik lähisugulased, kes võiksid troonile pretendeerida, isegi kui see oli vend või onu. Aga selles loos me näeme, et keegi ei ähvardanud ega püüdnud lahkunud kuningat tappa, et haarata võim. Tal lasti olla, teda jälgiti ja kui ta taas selge mõistuse juurde tuli, toodi ta rõõmuga tagasi ja seati uuesti valitsema. Seda ei tehtud hirmust, vaid ustavusest.

Nüüd, kus ülestõusmispühad on käes, soovin ma kõigile suurt ustavust ja kiindumust meie ülestõusnud Jeesuse Kristuse vastu, kes on hea valitseja ja pole meie juurest kunagi lahkunud!

Margus Sööt, juhatuse liige