Küpse usu eeskujuks toob Piibel Aabrahami. Aga Aabraham elukäiku vaadates tuleb tunnistada, et ta polnud usukangelane mitte kogu elu. Raske on öelda isegi seda, et tal oleks olnud pidevalt kasvav usk. Sageli oli ta usk märkimisväärselt nõrk.

Jumal kutsus Aabrahami alles 75aastaselt (me ei tea midagi tema usust enne seda): Mine oma kodumaalt ja suguvõsast maale, mida ma sulle näitan. Aabraham läheb, aga nii palju ta siiski Jumalat ei usalda, et kogu suguvõsa maha jätta. Ta võtab kaasa terve karavanitäie kodakondseid, sh vennapoja Loti pere.

Teine osa Jumala tõotusest Aabrahamile oli, et temast saab suur rahvas. Aastad mööduvad, aga last talle ei sünni. Aabraham proovib ise mitut moodi: peab pärijaks oma vennapoega, seejärel oma kojaülemat. Siis proovib lapsi saada “surrogaat-emaga”. Tõotuse täitumist pole näha ja Jumal on ka 10 + 14 aastat vaikinud. Midagi peaks ju ette võtma?! Lõpuks Jumal taas kõneleb ja ütleb, et sa pead lapse saama ikka oma naisega. Pole ime, et Aabraham selle peale naerma hakkab, võibolla on selles naerus natuke kibedustki. Ta on ligi 100aastane ja ta naine pole ka palju noorem.

25 aastat pärast Jumala algset kutsumist oli Aabraham viimaks piisavalt küpse usuga, et usaldada Jumalat täielikult. Talle sünnib tõotatud laps. Kui Jumal käsib selle ainsa poja noorukieas ohverdada, siis Aabraham enam ei kahtle. Ta usaldab ja kuuletub Jumalale täielikult, vastates kolmel korral: “Siin ma olen!” (1Ms 22:1,7,11). Jumal jätabki lapse elama.

Usk Jumalasse on alati seotud kuulekusega tegudes. Aabrahami eeskuju annab meile lootust, et meiegi usk ei ole valmis kohe meie pöördumisel. Jumal talub halastavalt meie kobamisi ja puussepanemisi. Ta suunab meid küpse usu suunas, mis enam ei kahtle, vaid on Jumalale täiesti kuulekas. Jumalal ei ole kiiret. Ta ootab. Sekkub, kui me päris mööda paneme. Aga ta ei müü oma tõotusi poole hinnaga, et me neid kiiremini kätte saaksime. Pooltoores õun kõlbab ka süüa, aga küps vili on tõeline maiuspala.

Soovin rõõmu lõikustänupühast!

Pastor Leho Paldre