Helvi Piispea tähistas aasta alguses 90. sünnipäeva. Lapsest peale on ta elanud Jeesust uskudes. Ta on kaasa teeninud kogudustes Tartus, Tallinnas, Venemaal, Järva-Jaanis, viimase poole elust taas Tartu Kolgata koguduses. Ametilt ehitusinsener, aga kogudustes teeninud koorijuhina, hingehoidjana (ka Tartu vanglas), palvetajana. Läbi aastate on teda ikka kutsutud rääkima ka noorteõhtutele oma vaimulikest kogemustest. 

Kuidas on aidanud usk elust läbi minna?

Olen lapsest saati kartnud püha vihaga Jumalat. Ja see ongi mind hoidnud terve eluaja Jumala rajal püsida. Kaalukeeleks on olnud siin südametunnistus, st olen püüdnud aru saada, mida Jumal mulle südamesse öelda tahab. Raskuste puhul olen alati kisendanud Jumala poole ja Ta on mulle vastanud.

Mis teeb sind tänulikuks?

Mind teeb tänulikuks, et Jumal on mind kõnetanud. Jumal on mind kõnetanud mitmel moel: otse südamesse, parema meelekoha kaudu, otse otsmikule. Vastus sisenes nö otse ajju, et mida ma pean ütlema. Olen kuulnud Jumala vaikset inimhäälel sosistamist ka otse parema kõrva taga. Seda viimast eriti siis, kui Jumal on minuga riielnud ning mulle ka konkreetselt ja karmilt käratanud: “Sa ei lähe….!“ Olen Jumalale ka vastu vaielnud, Temaga protestinud, kuid alati Teda kartnud ja Tema tahet austanud ega ole julenud kunagi Jumala keelust üle astuda. 

Milline oleks sinu kui elukogenud uskliku nõuanne värskele usklikule?

Nõuanne on ikka ja alati olnud sama: Jumala sõna lugemine, kirikus käimine. Aga enne, kui hakkaksin nõu andma, uuriksin selle uue uskliku tausta: mis taustast ta tuleb? Samuti iseloomu: Kas ta on arg või julge? Kindlasti soovitaksin tal suhelda teiste usklikega, kuna see vähendab valehäbi: noor usuletulnu näeb, et ka teised mõtlevad sarnaselt temale ja neil on samu võitlusi. Veel kujundab suhtlemine usklikega noore usuteel käija mõttelaadi ning aitab kombata patu piiri lähedust.

Helvi Piispea