Ma tulin esimest korda Kolgata kogudusse umbes viis aastat tagasi tänu oma väga heale sõbrale jalgpallitrennist, kes mind kogudusse kutsus. Siis ma hakkasin ka uskuma Jumalasse. Kui ma kogudusse tulin, tunnetasin enda ümber väga heatahtlikku, sõbralikku ja armastavat keskkonda. Inimesed koguduses armastasid ka inimesi, keda nad ei tunne, ja võtsid kõik inimesed võrdselt vastu. See oligi see suhtumine, mis mind üllatas ja imestama pani. See muutus mulle peagi üsna suureks eeskujuks, sest ma nägin, kuidas Jumal neid oli vorminud. Palusin päästepalve koos oma sõbraga ühel poiste saunaõhtul. Paar aastat hiljem ühes suvelaagris palvetasin veel teadlikumalt, et Jeesust järgida. Peagi hakkas Jumal ka mind vormima. Sain sellest aru, sest mul olid kunagi üsna suured vihaga seotud probleemid. Praegu ma suudan oma viha palju rohkem vaos hoida, kui enne kui kogudusse tulin ja Jumalat tundma õppisin. Olen ma Jumalale väga tänulik, mida ta on minuga teinud ja mida ta minuga veel teeb.

Rasmus Vilibert