Esimesed kokkupuuted usuga toimusid lapsepõlves. Kunagi sai käidud pühapäevakoolis, aga seal ma ei tundnud mingit erilist kutset. Pigem tekkis arvamus, et mul pole selle jaoks aega ja et ma võiks selle ajaga midagi muud teha. Ma ei mäleta, kui vana ma täpselt olin siis või kui kaua ma seal käisin, aga aastal 1993 sain ma selles koguduses õnnistatud.

Kolgata noortekale kutsus mind Sirgit Simso. See oli umbes pool aastat enne mu ristimist. Enamik, mida ma pühapäevakoolis olin Jumalast kuulnud, oli selleks ajaks ununenud, aga ma tundsin ja teadsin enda sees, et on olemas Ülem Jõud. Alfa kursusel sain sellele kinnitust ja selgust ning ma tundsin end rahul olevat nende teadmistega.

Otsest Jumala kutset tundsin 27. novembril 2010 Kolgata koguduses advendiaja alguse õhtul “Veel pole hilja”, kui koos teistega ülistuslaule kaasa laulsin. Kahjuks ma kõiki laulu sõnu ei mäleta, aga just ühe laulu ajal, kui lauldi: “Anun: võta vastu mind!”, toimus eestpalve ja ma tundsin oma näos, kuidas kogu see patu raskus lausa füüsiliselt tõmbas maa poole mu näo lihaseid. Ma pole kunagi varem midagi sellist kogenud! Tol hetkel mõtlesin, et see on lihtsalt emotsionaalne puhang või hoog. Nii kestis umbes 10 minutit.

Lõpuks ma sain aru, et see polnud lihtsalt emotsionaalne puhang, vaid Jumala kutse. Ma ei suutnud peaaegu midagi öelda, kui ma ette läksin. Läbi pisarate – mida tuli nii palju, et ma ei näinud suurt midagi – ja nutu, mis kurgus oli, suutsin ma end suure vaevaga väljendada ja päästepalve öelda. Peale seda palvet sain ma uskumatu rahu-, õnne- ja kergusetunde.

24. aprillil 2011 toimus ristimine ja liitusin Kolgata kogudusega.