Minu lugu Jumalaga algas juba ema kõhus, kui ta mind oodates kirikus käis. Kasvades olid kõik minu lähimad sõbrannad pärit Nõmme baptistikogudusest. Ühiselt käisime pühapäevakoolis ja õppisime tundma Jumala lugusid. Nii kaua kui mäletan, olen kaasa löönud muusikalises ülistuses ja kõikvõimalikes lastelaagrites – esmalt teiste juhtimisel, siis juba ise kaasa teenides.
Minu elu pöördeaeg oli aga varases teismelise põlves, nii umbes 12-13 aastaselt. Mu vanem vend oli hakanud käima noortekatel ning muidugi, väiksema õena, soovisin ka mina liituda. Mäletan, kuidas kuulates lugusid sellest, kuidas Jumal on reaalselt inimeste eludes tegutsenud, tahtsin ka ise sellist elu kogeda. Suvel, noorte Piiblilugemise laagris (PLL), tegin koos grupijuhiga oma “päästepalve”, kus valasin kogu oma igatsuse palvesse, et ka minul võiks olla “oma lugu Jumalaga”.
See palve ununes kiiresti. Paar kuud hiljem läksin läbi traumast oma pere keskel, mis õnneks tõi mind vaid Jumalale lähemale. Käisin endiselt erinevatel noortekatel, panustasin kirikusse ja õppisin Piiblit tundma. Aasta hiljem, samas PLL laagris ja sama grupijuhi kõrval, vaatasin tagasi oma möödunud aastale. Olin vapustatud, et vaid üks aasta oli möödunud! Tundsin, et olen täiesti teine inimene kui eelmisel aastal. Mu aasta oli olnud täis lugusid, kuidas Jumal oli minuga rääkinud, mind kasutanud ja juhatanud!
Minu lugu jätkus kogudusse ristimisega 14-aastaselt, noortetöös ja PLLi laagrites kaasa teenimisega, noortegruppide eestvedamisega jne. Peale keskkooli võtsin aasta vabaks, et minna Rootsi Elusõna piiblikooli – aeg, kus Jumal mind tõeliselt käsile võttis ja õpetas, mida tähendab päriselt elada koos Jumalaga.
Veel mõned aastad ning mu elu oli jõudnud Tartusse ja ülikooli. Pärast paari aastat otsimist juhatas Jumal mind Kolgata kogudusse, mis on võinud nüüdseks saada minu vaimulikuks koduks – pereks, kellega ühiselt Jumalat otsida ning elu muresid ja rõõme jagada.
Soovin teile imelist jõuluaega ning usku, lootust ja armastust nii Jumala kui üksteise vastu!
Kadi Haamer