Kolgata meeste osadusõhtu algas 15 km Tartust Koit Langi õuel. GPS juhatas meid naabri hoovi, kus kaks küttepuid teinud meest hämmastusega jälgisid kolme auto saabumist. Meile tehti selgeks, et usuvend Koit Lang elab sealpool, kui minna otse, keerata vasakule ja siis paremale tuldud tee peale tagasi ja siis jälle vasakule. See vanakooli GPS tõi meid kohale! Oli grillvorsti, hapukurki ja leiba. Taimetee oli imehea. Ja õunad – ma oleks võinud terve puu ära süüa! Õnnis paik see Koidu kodu. Kui hulk mehi koos, alustasime Jumala ülistamisega kitarri saatel, mida sõrmitses Kaarel Adamson, palvetasime ühiselt mitmel teemal, isiklike teemade eest ka rühmades. Kui aeg oli paras, sõitsime autodega Kärkna kloostri juurde, millest on jäänud vaid müürialged. Süütasime tõrvikud, neist said hämaras meile kaasteelised. Lugesin ette Õp 17:27 ja 1Kn 3:7-12, palvetasime. Sealt viis tee metsa. Esimene peatus oli kõige meeldejäävam: kiireloomuline kärestik. Koit teadis rääkida, et sealt liiguti Emajõe peale ja siis Tartu, kas kauba hankimiseks või vaenlase eest põgenemiseks. Lugesin järgmised Ps 53:2-6, 5Ms 4:5-8, 5Ms 32:1-7, palvetasime. Viimaks jõudsime kloostri varemeteni tagasi. Seal oli kõrgem müüriosa, kust oli hea kirjakohti ette lugeda: Kg 2:12-26, Mt 10:16. Tõrvikuid oli tagasi tulles hädasti vaja – pimedas ei näe ju midagi. 

Erkki Laul