Sel suvel sai ületatud ekvaator, mil enam kui poole oma elust olen koos Jumalaga käinud. See oli üks 2000. a augusti pärastlõuna, mil Jumalale ütlesin: “Kui sa olemas oled, siis ma tahan sind tundma õppida.” Sellest ühest mõttest, pühendumisest, teeotsa valimisest sai alguse minu rännak koos Jumalaga.

Juba lapsena meeldis mulle isaga kaasas käia, olla osa täiskasvanute tegemistest ning neid jälgida. Selliselt õppisin tundma ja analüüsima elu ja inimesi enda ümber, ent nii õppisin ka, keda usaldada ja keda mitte.

Usun, et Jumal võttis mu sellest palvehetkest endaga kaasa paikadesse, nagu isa lapse, mil kõige paremini sain jälgida ja tähele panna Tema tegemisi ning õppida Teda tundma, usaldama, Tema kavatsusi ja südant nägema. Aga seekord ei võetud mind kaasa vaatlejana, ei, sellest sai vaatlus-praktika.

Jumal on mind viinud orgudesse ja kaljutippudele, oleme koos kihutanud alla mäenõlvadest ning nautinud vaikset ojavulinat, jalutanud maalilistel aasadel, otsinud tuisus ja tormis õiget teeotsa, pressinud koos läbi halli kivi ning nutnud ojasid. Valu, hirm, kannatused on olnud selle kõige osa, samuti nagu rõõm, elevus ja mängulust, aga ka lõputuna näiv ootamine ühes iseloomu kasvatamisega, lisaks pettumused ja läbikukkumised – kõik see on olnud osa vaatlusest ja kogemusest, hindamatu väärtusega Jumala tundma ja usaldama õppimisest. Õppisin lapsena, et inimesed veavad alt, Jumal aga ei ole seda kordagi teinud.

Kas ma täna, 20 aastat hiljem, tunnen Jumalat? Jah, piisavalt, et võin Talle vastuvaidlematult, Teda jäägitult usaldades ükskõik, kuhu ta mind kaasa võtab, järgneda. „Sest ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud ja olen veendunud, et tema on vägev hoidma minu hoolde usaldatut oma päevani.“ 2. Tm 1:12

Daire Tiigivee, juhatuse esimees