“Dios escribe derecho sobre renglones torcidos” on sügavatähenduslik hispaania ütlus, mille otsene tõlge on: “Jumal kirjutab ühtlaselt üle viltuläinud ridade.” See fraas tähendab, et paljud meie elu parimad ja kõige viljakamad perioodid tõusevad esile (on Issanda poolt “kirjutatud”) näiliselt hallide, isegi lootusetute olukordade keskel. Minu saabumine Kolgata kogudusse on minu jaoks selle ütluse imeline näide. Ma pole enam noor, mul on olnud omajagu pettumusi ja karilejooksnud lootusi. Argentiinas, kus ma sündisin, ja Hispaanias, kust kogu mu pere ja abikaasa pärit on, olid poliitilised traumad tihti toetatud “kristlike” kirikute poolt. See viis mind eemale Jumalast, keda, nagu ma nüüd aru saan, ma kogu oma elu olen otsinud.
Olin pettunud kristlane, kes elas säratut, silmakirjalikku ateistlikku elu. Minu hing ei saanud juhatust: olin enesekeskne, ennastõigustav, mul oli kalduvus olla ülbe, kippusin minema endast välja. See oli tegelikult sügavast vaimsest janust tulenev rahutus, sügav vaimne janu, mida ükski mu uhkuse allikas ei suutnud kustutada.
Juulis 2019 veetsime koos naisega suve Tartus, kuhu olin tulnud doktorantuuri. Ostsin kasutatud auto. See nägi korralik välja, aga tegelikult olin saanud petta. Auto läks ühel õhtul Emajõe ääres katki. Tagasihoidlik, õrnalt kõnelev mees pakkus mulle abi. Ma olin närvis ja saatsin ta minema. Mees kõndides vaikides minema, poeg tema kõrval.
Ma ei leidnud auto probleemile lahendust. Mu naine oli lootust kaotamas ja mina aina vihasem. Read minu elulehel olid kindlasti viltu. Aga Jumal kirjutas need üle. Mõne aja pärast tuli tagasihoidlik mees oma pojaga tagasi. Sel korral ütlesin talle, pigem alandatult kui alandlikult: „Jah, härra, ma vajan abi.“ See meeldiv mees oli Tiidrek, meie oma koguduse Tiidrek Nurme. Tiidrek ütles mulle, et ma ei muretseks. Ta võttis ühendust suurepärase mehaanikuga, Margus Söödiga – samuti Kolgata koguduse inimene, kes tänaseks on üks mu headest sõpradest.
Margus tegi minu autoga imet. Aga ma olen aru saanud, et see tühine mehaaniline objekt oli vaid vahend, mille abil Jumal minu uksele koputas. See auto oli allegooria minust: vana, roostes, lagunenud, mittetoimiv ja „sinine“. See, kuidas ma leidsin teie koguduse ja selle kaudu armsa Issanda, on ebatõenäoliste sündmuste uskumatu jada, mis pani küsima usu järele. Sellele lisandub veel tõsiasi, et olin enne seda tööalaselt nõu otsinud Tõnu Lehtsaarelt, kes osutus samuti selle armastava koguduse liikmeks.
Jumal oli minuga kõnelenud ja ma kuulsin. Selles minu ärkamise loos on võimatu mitte näha Püha Vaimu elustavaid valguskiiri.
“Käes on tund unest virguda, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime. Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal. Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega” (Rm 13:11).
“See, kes ütles: „Pimedusest paistku valgus!”, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest“ (2Kr 4:6). Mul ei ole sõnu oma tänu väljendamiseks. Soovin teile kõigile õnnistusi ja seda, et teie igaühe lood oleksid samamoodi kirjutatud alati õiglase, alati armastava Jumala käega – ükskäik kui sirged või viltused need on.
Javier Gil Vidal