Kaks loodet vestlevad emaüsas: „Kas elu pärast sündi on olemas?“ „Ei tea, keegi pole veel tagasi tulnud!“ Lugesin seda toredat anekdooti hiljuti ühest pastor Kristjan Luhametsa intervjuust, kus ta arutles surmajärgse elu üle. Kujutlege nüüd, et ühel lootel õnnestub siiski pärast sündi teisega kontakti saada ja ta püüab sünnijärgset elu kirjeldada. Küllap kõlab see jutt üsna kaootiliselt ja mitte veenvalt, nagu mingi veider, üle igasuguse piiri liialdav ulmeromaan.

Tundub, et umbes sama keeruline on kristlasel seletada uuestisündi mittekristlasele. Sõnadest tuleb lihtsalt puudu. Kõik on nii teistmoodi, teistmoodi kombel teistmoodi, ja endine elu tundub ühtäkki nii kauge, nii vääramatult ja loomulikul kombel möödanik. Otsekui oleksin eluaeg punnitanud nõrgukeste käte peal seista ja nüüd, mõni kuu tagasi, lõpuks taipasin tõusta jalgadele. Ehkki teoreetiliselt olin end kristlaseks pidanud juba aastaid …

Kristuse juurde jõudnuid, temaga koos käijaid näikse olevat kahte sorti: need, kes tulid vabatahtlikult, ja need, kes tulid sunniviisiliselt. Mina kuulun selgelt sinna teise liiki. Ei, sundijaks pole muidugi Jumal, vaid elu ja inimese kõrk loomus ise on talle kaikaga nii valusalt vastu silmnägu virutanud, nii raske traktoriga kõik kondid puruks sõitnud, et mitte keegi ega mitte miski peale igitruult ootava Taevaisa pole võimeline aitama. Nagu vanasõna ütleb: Kaevikus kuulipilduja tule all on ateiste vähe. Kas pole siis piinlik – leida Jumal, kes mind on kogu elu armastanud ja oodanud, nüüd lõpuks, otsekui viimase õlekõrrena, et üldse ellu jääda. Aga seesugune kõrk piinlikkus on jällegi midagi, mis on jäänud nii kaugesse minevikku … Ma tulen koju, sest ma tean, et mulle ei panda seda pahaks, mulle on uks lahti, kui tahes hilja oma teeotsa ka leidsin.

Juhan Javoiš (foto: postimees.ee)