Ülestõusmispühad: Isegi surm pole enam surmkindel

Ülestõusmispühad: Isegi surm pole enam surmkindel

On huvitav, et evangeeliumid ei anna meile seletust, MIKS Jeesus üles äratati. Küll aga annavad evangeeliumid väga detailse kirjelduse sellest, ET Jeesus üles äratati. Miks nii?! – Jüngritel endilgi oli alguses raske uskuda, et Jeesus äratati üles. Nad eeldasid (õigusega), et teisedki ei võta nende kuulutust Jeesuse ülesäratamise kohta tõsiselt. Seepärast ongi evangeeliumides nii palju üksikasjalikke tõendeid ülestõusmise kohta: et see toimus nädala esimese päeva hommikul; et kivi oli koobashaua eest ära veeretatud; et keha oli hauast kadunud; et haua juures nähti mehi „hiilgavais riideis“ (inglid). Kirjeldatakse pealtnägijate kohkumist ja kahtlusi, tuuakse nimeliselt ära ­esimesena hauale jõudnute nimed, kirjeldatakse tühje surilinasid, antakse edasi Jeesuse korraldus koguneda kaugel Galileas jne.

Jeesuse jüngrite jaoks oli oluline panna kirja tõendeid selle kohta, et äärmiselt ebatõenäoline ja uskumatu asi – ülestõusmine – on tegelikult aset leidnud: Jeesus ei jäänud surnuks, vaid ta tõepoolest tõusis üles. Kirjutab ju Pauluski, et „kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et … tühine on ka teie usk“ (1Kr 15:14).

Vastuse teisele olulisele küsimusele – “Miks Jeesus üles äratati?” – leiame Uue Testamendi järgmistest osadest. Et surmal ei olnud väge Jeesuse üle (Ap 2:24). Et ka meid igaüht äratatakse kord üles (1Ts 4:14). Et Jeesus on seetõttu seatud Jumala poolt kohtumõistjaks iga inimese surmajärgse saatuse üle (Ap 10:42). Et enne seda on aga igaühel võimalik saada Jumalalt amnestiat (Ap 10:43).

Tasub uskuda ja järgida teda, kelle tõttu isegi surm pole enam surmkindel. Tõendeid on piisavalt.

Pastor Leho Paldre