Atko Viru (1932-2007) artikkel ilmus ajakirjas Teekäija 2005. a. Avaldame selle veebil seoses sellega, et 21.04.2013 andis Kolgata koguduse teenistusel põhjaliku intervjuu karskuse teemal prof Viru kolleeg neuroloogia prof emer Arvo Tikk. Intervjuu salvestist saab kuulata siit:

„Eestis tarbib iga täiskasvanu keskmiselt üle 12 liitri absoluutset alkoholi aastas. 12 liitrit on äärmuslik piir, millest alates tekib rahva ruineerimine. Alkoholimürgistusse sureb igal aastal 300 inimest. Lisaks sellele hukkub alkoholi tagajärjel tekkinud õnnetuste või terviserikete tagajärjel veel 500 inimest aastas.“ Sellise lakoonilise pildi esitab Eesti rahva olukorrast Tartu Ülikooli spordifüsioloogia emeriitprofessor ning üks Eesti karskusliikumise juhte Atko Viru. Üldse sureb Eestis statistikaameti andmetel üle 18000  inimese aastas.

Elu mõtte asemel pudel

„Miks hakkab Eesti inimene jooma?“ püüan asjatundja käest teada saada. Viru nimetab esimese põhjusena surutust: inimene ei näe enam väljavaadet, et elu läheks paremaks. Teiseks põhjuseks on rasked üleelamised ja sellest tulenev meelehärm, mis võib viia depressiooni. Nooremate juures on oluliseks ka „julguse võtmine“, näiteks enne peole minekut, et oleks lõbus olla. „Inimese mõnutunne tekib eneseteostusest. Kui asjad lähevad halvasti, püütakse saada mõnutunde „keemilist proteesi“. Kas siis noor inimene ei leia endas põhjust olla lõbus, vaid peab lõbus-olemiseks kasutama keemilist proteesi?“ vaatab Viru mulle küsiva pilguga otsa.

Kui inimesed mõtleksid rohkem läbi oma elu ja tegevuse, siis oleks vähem põhjust pudeli järele haarata, usub Viru. Liiga suured eesmärgid jäävad kättesaamatuks ja inimene lööb käega. Liiga väiksed sihid ei anna aga põhjust pingutada, inimene ei tunne rahuldust. „Sihtmärk peab olema saavutatav, vaevaga,“ rõhutab Viru sõnu „saavutatav“ ja „vaevaga“.

Atko Viru ei saa kindlasti pidada ainult karskus-teoreetikuks, kes kabinetivaikuses huvitavaid mõtteid välja pakub. Koos liikumisega „Alkoholivaba Eesti“ (AVE) kaastöölistega on Viru aktiivselt püüdnud muuta koolilaste suhtumist alkoholi tarbimisse. 2003. aastal läbisid tuhatkond Tartu piirkonna õpilast 12tunnise loengusarja alkoholi mõjust inimese tervisele. Seminaride eesmärk oli panna noori mõtlema oma tulevikule: Kelleks ma tahan saada? Ja seejärel näidati õpilastele, kuidas inimene võib alkoholi mõjul oma unistused nahka panna.

Vanematele õpilastele jutt enam ei mõjunud, hindab Viru seminaride mõju. Kui 11-12aastastest õpilastest 85-90% väitsid pärast loengusarja, et nemad ei hakka jooma, siis 14aastastele seisukohad ei muutunud. Samas pärast seda, kui aasta hiljem korraldati jätkukursus, siis hakkasid asja üle tõsisemalt mõtlema ka 14aastased.

Õpetajate harimiseks on Atko Viru koos Anne Volveriga andnud nende seminaridega seoses välja mahuka raamatu „Alkohol: kuidas säästa end tulevikuks“ (2004). Sealt leiab muuhulgas ka detailse seletuse levinud arusaamale, et väheses koguses punast veini mõjub tervisele positiivselt. „Kuna kõigis neis positiivsetes toimetes pole alkoholil mingit osa, siis tuleks pigem tarvitada punaste viinamarjade mahla, et kasule ei lisanduks maksa kahjustamine ega tekiks sõltuvust“ (lk 55).

Vaja on üldise suhtumise muutust

Viru nõustub, et suhtumine alkoholi tarbimisse võiks muutuda samamoodi, nagu see on muutunud suitsetamise osas viimase kümnekonna aasta jooksul. „Üksmeele loomisel on oluline usuorganisatsioonide toetus. Oleks vaja ühendada kõik ühe mütsi alla, kaasa arvatud valitsus.“ Positiivse arenguna ühiskonnas toob Viru esile alkoholi öise müügi keelustamise. „Hädavajalik oleks alkoholiseaduse vastuvõtt. AVE juht Ignar Fjuk tegi parlamendis sellesse 40 ettepanekut, aga ainult mõned neist läksid läbi.“

Viru siiski rõõmustab, et 2004. aasta alguseks oli näha Eesti üldises suhtumises positiivse muutuse märke. „See aga aktiviseeris vastasrinde. Meedias, populaarsetes saadetes räägiti alkoholist positiivses valguses. AVE artikleid äkki enam ei avaldatud.“

Väljendan oma hämmastust: „Miks siis ikkagi ei toetata alkoholivastast liikumist, kuigi olukord Eestis on päris hull?“ – „Laiskus,“ on Viru lakooniline. „Ei taheta tavast loobuda. Samuti fataalsus – arvatakse, et ega mina ikka sõltuvusse ei jää.“

„Küllaltki tugev on ka alkoholitootjate surve. Teatud nihe on siiski tekkinud. Õlletootjad võtsid vastu eetikakoodeksi: mitte propageerida joomist noorte seas ja mitte propageerida liigtarbimist. Kuivõrd see on ärivõte või mure rahva pärast?“ jätab Viru küsimuse õhku. On teada, et õlle tarbimine tekitab alkoholisõltuvuse kiiremini kui ühegi teise alkohoolse joogi tarbimine („Alkohol…“ lk 55).

Sõltlaste arv pole teada

Arutlemegi edasi alkoholisõltuvuse ja sellest vabanemise võimalikkuse teemadel. Spetsialistid teevad vahet sõnadel alkohoolik ning alkoholisõltlane. Alkohoolik on see, kelle isiksuse ja tervise on joomine ruineerinud. Nende puhul kehtib reegel: „Lusikatäis on liiga palju, pangetäis aga liiga vähe.“ Alkoholisõltlase tervis ei ole veel pöördumatult ruineeritud.

Piiri alkohooliku ja alkoholisõltlase vahele on raske tõmmata. Ka selle osas, kui palju kumbagi Eesti elanikkonna hulgas on, jääb Viru kidakeelseks. Pakun omalt poolt välja kusagilt kuuldud väite, et „60% täiskasvanud meestest“. Seda arvu Viru ei kinnita ega lükka ka ümber, sest sõltlased ei teadvusta endale oma probleemi: „Enamik alkoholisõltlasi arvab, et talle pole alkohol probleemiks. Nende puhul on oluline panna inimene oma probleemi tunnetama.“

Vabanemine pole siiski niisama lihtne. On inimesi, kes saavad lahti, ja neid, kes ei saa. Lihtsalt otsustamisest, et ma enam ei joo, sageli ei piisa, sest ühiskondlikud ahvatlused taas jooma hakata on suured. „Paljudel juhtudel on ka meditsiiniline sekkumine vajalik. Sõltuvuse puhul tekib muutus teatud närvikeskustes.“

Siin saaksid kaasa aidata teised inimesed, ka kogudused, kui nende uksest peaks sisse astuma keegi alkoholisõltlane või alkohoolik, kes soovib joomisest vabaneda. Kogudused saavad pakkuda neile sotsiaalset struktuuri, kus pole kiusatust alkoholi uuesti võtma hakata. „Oluline on ka alkohoolikute perekondade toetus,“ suunab Viru mõtlema laiemalt kui ainult alkoholisõltlastele endile. „Nende lapsi tuleb mõjutada õigele teele; õpetada oskust öelda ei ja põhjendada oma ei-d.“

„Kas mõõdukas tarbimine on võimalik?“ küsin lõpetuseks ja saan kohe vastuküsimuse: „Mis on mõõdukus? Kes joob ühe pudeli viina, ütleb, et on mõõdukas, sest ta ei joo kahte pudelit.“ Mõõdukuse kohta on välja pakutud mitmesuguseid mõõtühikuid, mille tehnilisi detaile ma ei hakka siinkohal üles lugema. Detailse jutu mõõtühikutest ja kogustest lõpetab Viru aga lihtsa lausega: „Järgi tuleb jätta siis, kui hakkad esimest klaasi tõstma.“

Lahkumisel saan ulatab Viru mulle kingituseks eelpool tsiteeritud raamatu „Alkohol: Kuidas säästa end tulevikuks“. Seda lapates jäi silma riigiisa Jaan Tõnissoni tsitaat: „Parajus on selge enesepettus.“

Podcast: Play in new window | Download