…on juttu vähe ja leitakse kiirelt lähedusest mõni asi, mida on vaja remontima hakata. Ühises tegevuses peitub ju usaldusliku suhte vundament. Või vähemalt tekitab sellist tunnet levinud arusaam meestevahelisest sõprusest. Tegelikkus on aga hoopis midagi muud: sügavamat, tähenduslikumat ja elu rikastavamat.
Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama algusest. Kui me oma kodugrupiga alustasime, mõtisklesime ühiselt selle üle, millal ja mis vormis meie koosviibimised võiksid toimuda. Kõigi jaoks oli selge, mis võiksid olla ühe kodugrupi elemendid: ühine väike söömine, Piibli lugemist ja ühist arutelu nii vaimulikel kui ka isiklikel teemadel. Kuid kõikide ühine tunnetus oli, et terviklikus elupildis oli puudujääk olulises aspektis – tõelisest lähedusest koguduseliikmetega. Tõsi, me olime sõbrad, tuttavad, aga kellegi tundmisel on erinevad tasandid. Võrdluseks võiks tuua teadmise erinevad tasandid – üks asi on lugeda selle kohta, missugune on Eiffeli torn ja mida see ehitis tähendab, kuid teine asi on seda oma silmaga näha, katsuda ja selle tipust Pariisi linnale vaadata. Sarnast tundmist igatsesime ka meie enda ellu – seda, et kogudusekaaslasest võiks saada vend ja õde – tunda ning olla tuntud.
Nii me leppisime kokku üsna omapärase kodugrupi toimumise vormi: ühel nädalal saame kokku nii, nagu kodugrupid üsna levinult toimivad. Neli pere koos lastega, kokku 14 inimest, kus lapsed omavahel mängivad, leitakse rõõmu ühisest osadusest ja ka Piibli uurimisest. Teine nädal toimib kodugrupp aga nii, et kokku saavad ainult emad. Samal ajal hoolitsevad isad laste eest. Emadel on intiimsem ja tähenduslikum osadus neljakesi. Kolmas nädal on olukord vastupidine, lapsed on koos emadega ning ühist osadust saavad nautida isad.
Selline korraldus võimaldab palju detailsemalt ja intiimsemalt rääkida enda elu küsimustest, raskustest ja ka võitudest. Kuulata ja olla kuuldud. Isadega koos proovime üheskoos mõista, mida tähendab olla perekonna pea (1Kr 11:3); kuidas armastada oma naist ja perekonda, nagu Kristus armastab kogudust (Ef 5:25). Kuid veel olulisemalt, arutleme, kuidas me võiksime seda kutset päriselt samm-sammu haaval enda eludes realiseerida.
Perekonna rollide kõrval kehtivad meie kodugrupi isade kohta ka rollid: abikaasa, ettevõtja, juht, sõber, vend, jutlustaja, kodanik, meistrimees, koolitaja, muusik, naaber, … Probleemimaastik on igaühel väga eriilmeline ja samas nii tuttav: nõnda palju on teha ja nõnda üürike on aeg. Kuid õnneks ühendab meid kõiki veel üks roll: Jumala laps. Ning nõnda Jeesuse eeskuju järgides ja üksteist julgustades näeme, kuidas ka kõige pikemana tunduv teekond võib olla täis rõõmu ja võite koos Jumalaga.
Kaarel Adamson