Minu viimaste päevade ehedaim vaimulik kogemus oli kodugrupi esimene videokohtumine: kõik viis peret olid kohal (ekraanil). Jagasime elu, lugesime sõna, arutlesime, naersime, palvetasime, taltsutasime lapsi, isegi sünnipäevalaulu laulsime ära. Kristlik kogudus on igal ajal leidnud kohaseid väljendusvorme.
Jagan mõned soovitused, kuidas hoida usku ja tunnistada Jeesusest ajal, mil füüsiline kokkusaamine on piiratud.
- Hoia oma vaimulikku elurütmi! Jätkuvalt on oluline otsida esmalt jumalariiki. Palverütm. Järjepidev sõnas olemine. Pühitse pühapäeva: alusta kodukoguduse teenistust ikka kell 11. Kodugrupi virtuaalosadus. Jätka annetamist jumalariigile. Võimalusel paastume ühiselt suurel reedel, 10. aprillil.
- Armasta ligimest! Mida kauem kriis kestab, seda rohkem on praktilise abi vajajaid ja hingemuresid. Hea, kui kristlasi tuntakse sellest, et nad armastavad aidata. Meil on Kristuses lootus, mida mujal ei ole ja mis ulatub ka üle maise surma.
- Hoiame kokku! Võta teadlikult kontakti, eriti usukaaslastega – lihtsalt niisama. Palveta koos kogudusega igal õhtul kell 21.30. Sellest tuntakse, et oleme Jeesuse jüngrid, kui me üksteist armastame.
- Kuuluta evangeeliumi! Tean juba mitmeid juhtumeid, kus mittekristlane on usklikuga ühendust võetud just seepärast, et on teadnud tema usku. Ole oma usus julgelt avalik! Teenistuste ülekandeid vaatab oluliselt rohkem inimesi kui tavaliselt, soovita neid vaadata!
Praegune aeg on pigem maraton kui sprint – seda tuleb võtta mõõduka tempoga ja arukalt. Elumaraton paneb proovile meie iseloomu, suhted, toimetuleku, ka usu, lootuse ja armastuse. Aga tõstab esile ka Jumala ustavuse. Jumala jaoks on asjad kontrolli all ja koos Kristusega kehtib endiselt tõotus: “Jumal on ustav, kes ei luba teid proovile panna rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos proovilepanekuga valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda” (1Kr 10:13).
Pastor Leho Paldre