Ristimine on osa Jeesuse misjonikäsust: “ristige” ja “õpetage pidama kõike, mida olen käskinud”. Ristimine on Jumala (ja koguduse) eesmärk inimesega seni, kuni ta on veel päästmata. Õpetada pidama Jeesuse käske – ülimalt armastusekäsku – on Jumala (ja koguduse) eesmärk iga päästetud suhtes. Täna tuleb juttu misjonikäsu esimesest osast, ristimisest.

Vastuoluline teema…

Tuleb tunnistada, et läbi kirikuajaloo on olnud ristimise teemal õpetuslikke vaidlusi. Ometi ei ole meie ülim eesmärk vaielda tõe üle, vaid rõõmustada tõe üle. Ütleb ju Paulus „Armastuse ülemlaulus”, et „armastus rõõmustab tõe üle”. Seepärast püüan seda teemat esitada nii, et me piibelliku tõe väljaselgitamisel ei kaotaks kõige olulisema: võime rõõmustada tõe üle.

1Pt 3:18-22 on kirjakoht ristimisest, mille põhjal on lihtne rõõmustada, sest Peetrus esitab ristimise küsimuse teiste suurte tõdede raamistikus, nii et kui me esmalt nendesse süveneme, siis on kerge rõõmustada.

• Sest ka Kristus kannatas pattude pärast üheainsa korra, õige ülekohtuste eest, et ta teid juhiks Jumala juurde, olles küll ihu poolest surmatud, ent elustatud vaimu läbi, kelles ta läks ja kuulutas vangis olevaile vaimudele, kes olid olnud sõnakuulmatud muiste, kui Jumala pikk meel ootas Noa päevil, laeva valmistamise ajal, milles vähesed – see tähendab kaheksa hinge – veest päästeti. Selle võrdkujuna päästab teidki nüüd ristimine, mis ei ole lihaliku rüveduse kõrvaldamine, vaid hea südametunnistuse taotlemine Jumalalt Jeesuse Kristuse ülestõusmise kaudu, kes on läinud taevasse, on Jumala paremal käel, kus temale on alistatud inglid ja meelevallad ja väed.

Ristimise eel: Rõõmusta asendussurma üle meie pattude eest!

Enne ristimisteemat tuletab Peetrus meelde Kristuse suurti tegusid: tema surma ja ülestõusmist. Nautigem veidi nende võimast suursugusust – enne kui jõuame ristimise teemani, mida Peetrus esitab kahe võimsa lunastus-teema vahel.

Juba salmis 18 on küllalt, mille üle rõõmustada: „Kristus kannatas pattude pärast üheainsa korra, õige ülekohtuste eest, et ta teid juhiks Jumala juurde, olles küll ihu poolest surmatud, ent elustatud vaimu läbi.” Selles salmis on viis olulist ja rõõmustavat tõde. – Ära pane pahaks, kui need tunduvad sulle kogenud usklikuna liiga enesestmõistetavatena: kui me nendest ei oska rõõmustada, siis pole meil õieti midagi, millest usuelus rõõmu tunda!

(1) Inimene oma loomulikul viisil ei ole Jumala juures

Kõigepealt tuletatakse meile meelde inimese suurim probleem: inimesel pole loomulikul teel võimalik leida teed Jumala juurde. Mitte ainult et inimene ei oskaks leida teed Jumala juurde – vaid inimesel pole õigust minna Jumala juurde, isegi kui ta teaks, kust teda leida. Inimene on Jumalast eraldatud. Seda me võime aru saada Peetruse sõnadest, kus ta ütleb, et Jeesuse kannatamise ja surma eemärgiks oli „et ta meid juhiks Jumala juurde”.

Kui Kristus pidi selle pärast surema, et tal oleks võimalik inimesi Jumala juurde juhatada, siis on ilmselge, et ilma Kristuse surmata polnud inimest võimalik Jumala juurde juhatada!

Ilma Kristuseta oleme sina ja mina Jumalast eraldatud ja meil pole ka juhatajat Jumala juurde! Kui inimene ei leia sellele probleemile lahendust, siis tabab teda lõpuks Jumala viha ja tema igavene elu saab olema hukatuses.

Selles on ka vastus küsimusele, miks muud religioonid ei aita Jumala juurde: muudes religioonides pole Kristust, kes ainsana saab juhatada Jumala juurde!

(2) Patt eraldab meid Jumalast

Teiseks nimetab Peetrus selgelt ka meie Jumalast-eraldatuse põhjuse: selleks on patt: „Kristus kannatas meie pattude pärast… et meid Jumala juurde juhtida.” Minu ja sinu patt on see, mis eraldab mind ja sind Jumalast.

Ühelt poolt on see juriidiline tõsiasi. Teiselt poolt oleme seda ka igaüks kogenud.

• Juriidiliselt eraldab patt meid seetõttu, et Jumal kohtunikuna ei saa lihtsalt kuulutada süüdlast õigeks või õiget süüdi. Jumal on püha ega veeda aega koos patustega.
• Emotsionaalselt oleme aga vast kõik kogenud oma südames, et kui me oleme pattu teinud, siis ei saa me Jumala ees oma pilku üles tõsta.

Patt on see, mis eraldab meid Jumalast.

(3) Jumala kannatas meie asemel

Kolmandaks, Jumal on midagi ette võtnud selle heaks, et kõrvaldada see eraldav patt ja juhtida meid tagasi enda juurde. Selleks saatis ta Kristuse meie pärast kannatama: „Kristus kannatas pattude pärast üheainsa korra, õige ülekohtuste eest.”

See on meie rõõmu alus, ükskõik kui vähe või kui kaua me ka poleks usus olnud: Jumal on oma Poja meie asemel surma saatnud. See teeb evangeeliumist rõõmusõnumi! See on see, mis tõmbab järjest uusi inimesi uskuma Jeesusesse: mitte hirmu pärast Jumala valjuse ees, vaid armu pärast, mida me võime kogeda Jeesuses Kristuses!

Saatan püüab küll osutada: vaata kui patune sa oled! Sa kindlasti ei suuda seda teed käia! See on liiga raske sinu jaoks! Jumal on liiga püha ja usutee liiga kitsas – Sina sellel küll ei suuda käia! Sellele Saatana kavalale süüdistusele me aga vastame: „Jah, mina ise ei suudagi, aga Jeesus Kristus on minu patu kinni maksnud ja Püha Vaim käib mu kõrval seda kitsast teed.”

Kui me inimlikult hakkaksime enne pöördumist kaaluma, kas me suudame elu lõpuni käia Jumala teedel, siis teeks iga tark inimene otsuse: ei suuda! Kristuse evangeelium on armuevangeelium, mitte hirmuevangeelium! Aga sellel armul on Jumala Poja kannatuse ja surma hind.

(4) Jeesuse ühekordsest asendussurmast piisab alatiseks

Ja selleks, et meie rõõm oleks täielik, kinnitab Peetrus – nagu ka Heebrea kiri – et Jeesuse surm on „üheainsa korra” ja igaveseks. Jeesuse surma ei pea ega saa korrata, sest see oli täiuslik ja lõplik. Kogu mu patusus ja kõik minu üksikud patud: nii need, mida ma olen teinud, kui ka need, mida ma veel teen – Jeesuse surmast piisab nende kõigi jaoks.

(5) Jumal jäi Kristuse asendussurmaga rahule

Viiendaks: pärast seda kui Kristus oli ennast õigena ülekohtuste eest surma andnud, kinkis Jumal talle elu – Jumal jäi tema asendus­surmaga rahule: „Olles küll ihu poolest surmatud, ent elustatud vaimu läbi.” See tähendab ka seda, et kui sina sead Kristuse lunastuse oma elu aluseks, siis on Jumal ka sinuga rahul – Kristuses.

Kui me võrdleksime ristimisteemat muusikapalaga, siis kõik senine oleks otsekui kõrgelt ime-helisev rõõmus eelmäng: „Kristus on kannatanud pattude pärast üheainsa korra, õige ülekohtuste eest, et ta meid juhiks Jumala juurde.” „Tule, ma juhin sind koju!” ütleb Kristuse sinu hingele!

Ristimise järel: Rõõmusta meie vaenlaste alistamise üle!

Ristimismuusika järelmäng tuleb salmis 22: „Kristus on läinud taevasse, on Jumala paremal käel, kus temale on alistatud inglid ja meelevallad ja väed.”

Kristuse surmal ja ülestõusmisel oli veel teinegi mõju. Lisaks sellele, et see oli andis meile pattude lunastuse, alistas ta sellega ka kõik vaenlased. Kõigepealt asendussurm ja siis alistamine. (Kaks a-tähega algavat sõna; hea meelde jätta!)

Kui Kristus suri ja üles tõusis, siis alistati kõik kurjad inglid, meelevallad ja väed talle uuel viisil. Ta valitses nende üle ju ka maailma algusest. Aga nüüd on ta tühistanud selle ainsa, mida Saatan sai kasutada meie, inimeste, hävitamiseks: meie patu.

Kristuse lunastuse tagajärgedest oleks selle kirjakoha põhjal veel paljugi rääkida, aga senisest piisab selleks, et rõõmustada tõe üle!

Kristusele on alistatud kõik võimud ja väed ja meelevallad, mis võiksid meid hävitada või kurjale sundida. Ja kui sina oled varjul Kristuses, siis ei ole sul mingit põhjust kurja karta ega kurja teha. Sa oled sellest vabaks ostetud!

Ja nüüd, nende võidukate rõõmuhelide keskel, tuleb juttu ristimisest.

Kas ristimine tõesti päästab?

Peetrus on ristimise teema paigutanud väga sisuliselt õigesse kohta – keset Kristuse lunastustööd: patu võitmise järele ja kurjade meelevaldade alistamise ette. Ristimine kuulubki lahutamatult lunastuse vastuvõtmise juurde.

Peetrus toob sisse võrdpildi Noa ja veeuputuse aegadest. Me teame, et Noa päevil oli inimkonna kurjus väga suur ja Jumal otsustas hävitada kogu inimkonna, v.a kaheksa hinge, kes asusid päästvasse laeva ja pääsesid niiviisi kohtumõistmise vahendiks olevate vete eest. Peetrus tõmbab nüüd paralleeli veeuputuse vee ja ristimis­vee vahele: „Selle võrdkujuna päästab teidki nüüd ristimine, mis ei ole lihaliku rüveduse kõrvaldamine, vaid hea südametunnistuse taotlemine Jumalalt Jeesuse Kristuse ülestõusmise kaudu” (s 21).

Mõnele kirikule meeldib see kirjakoht eriti, sest see näib toetavat seisukohta, nagu sünniks inimene uuesti ristimisel. Selle õpetuse kohaselt on ristimises eneses midagi nii erilist, mis põhjustab inimese uuestisünni.

Kui sa näiteks mõne imikuna ristitu käest küsid, et kas ta on uuestisündinud kristlane, siis oma kiriku õpetuse kohaselt saab ta südamerahuga vastata: Jah, olen – kui mind ristiti, siis ma sündisin uuesti. Lähemal vaatlemisel ei saa seda seisukohta aga Peetruse sõnadega kuidagi toetada. Salm 21 ei ütle: „Ristimine päästab sind!” – otsekui oleks vees iseenesest päästev mõju, ilma usuta.

Võibolla Peetrus nägi ette, et tema sõnu võidakse vääriti mõista; seepärast ta täpsustab oma mõtet: „See ei ole lihaliku rüveduse kõrvaldamine, vaid hea südametunnistuse taotlemine [vanas tõlkes „hea südametunnistuse tõotus”] Jumalalt Jeesuse Kristuse ülestõusmise kaudu.”

Peetruse otsekui täpsustab, et kui ma ütlen, et ristimine päästab, siis ei mõtle ma muidugi, nagu oleks vees või keha vee alla vajutamises iseenesest mingit päästvat mõju. Peetruse mõte on selles, et ristimine päästab niivõrd, kuivõrd see on „hea südametunnistuse taotlemine/tõotus”.

Rm 10:13 ütleb Paulus: „Igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.” Kuidas siis nii, et „hüüab appi”? Aga kuidas jääb siis usuga? Kas siis usku polegi vaja? Loomulikult on! – Usk ongi see, mis hüüab Issanda nime appi.

Samamoodi on Peetruse jaoks ristimise õigeks toimimiseks vaja usku: head südametunnistust saab Jumalalt taotleda ainult see, kes usub Jeesuse Kristuse ülestõusmisse! Ilma usuta ei juhtu ristimises midagi.

Miks andis Jeesus ristimise käsu?

Mõnikord küsitakse, et miks Jeesus üldse käskis inimesi ristida? Kas siis meeleparandusest, pöördumisest ja uuestisünnist ei piisa? Miks on vaja sellist rituaalset toimingut?

Piibel sellele otsest vastust ei anna, ent usklike inimeste kogemus viitab mõnele põhjusele. Näiteks üks Filipiinide misjonär jutustas oma maa olukorrast. Filipiinidel on üsna palju pealiskaudset ja ka sünkretistlikku katoliiklust. Misjonär jutustas, et kui mõni nime poolest katoliiklane pöördub ja tõeliselt kristlaseks saab, siis ei vaadata sellele perekonnas tavaliselt eriti halvasti – aga ainult senimaani, kuni asi jõuab ristimiseni. Siis lähevad täide Piibli ennustused vaenulikkuse ja väljaheitmise kohta.

Avalikus talituses on midagi sellist, mis paneb maha selge märgi inimese usu ja kuuluvuse kohta. Sedasama olen kohanud ka Eestis: inimene võib pöörduda ja olla innukas usklik – aga kui ta laseb ennast ristida, siis see toob kodakondsete vastuseisu ja mitte-mõistmise.

Me võiksime usklike kogemuse põhjal veel välja tuua mitmeid põhjuseid, miks ristimine on hea – aga vaevalt et me kunagi suudaksime ära arvata kõiki häid tulemusi, mis Jumalal ristimisega seoses on. Selge on see, et see on Issanda käsk oma jüngritele ja kui me tõepoolest armastame Jeesust, siis me peame ta käske.

Jeesus annab ristimise käsu ühe hingetõmbega samas lauses, kus ta käsib „õpetada”. Nii nagu kogudusel on Jeesuse käsk õpetada, nii on kogudusel ka käsk ristida. Ja samamoodi: nii nagu usklikult inimeselt ootab Issand, et ta võtaks vastu õpetuse, nii ootab Issand ka seda, et usklik inimene laseks ennast ristida.

Ja nagu ma alguses ütlesin: Jumala tõed ei ole vaidlemiseks, vaid rõõmustamiseks – nii on ka ristimine usklikule inimesele rõõmustamiseks. Olen kuulunud paljude usklike rõõmsatu halleluuja-hüüatust tunnistust vahetult pärast ristimist. Jumala tõele alistumine toob rõõmu!

Tuleme aga veel kord tagasi 1Pt kirjakoha juurde, et kirjeldada seda, mis on ristimine.

Mis siis on ristimine?

Tuleb siinkohal mainida, et ristimine piibellikus mõttes oli alati vee alla vajutamisega, mitte piserdamisega. Kui ristida inimesi piserdamisega, siis kaob sellest kogu piibellik sümboolika – olgu siis mahamatmise ja ülestõusmise sümbol või ka Peetruse võrdpilt Noa laevast ja veeuputusest. Mis mõtet oleks olnud Noa laeval, kui tollal oleks taevast ainult paar tilka vett piserdunud?! Seepärast me järgime oma kogudustes Piibli praktikat ning ristime vee alla kastmisega, ehkki ma usun, et Jumal halastab ka nende peale, kes teadmatusest või heausklikkusest lasevad end piserdada.

Piibli mõttes ütleb aga inimene ristimises kogu oma ihuga: „Ma usaldan sind Jumal, et sa võtad mind Kristusesse, nii nagu sa kord Noa võtsid suurde laeva. Ja ma usaldan Sind, et sa oled lasknud Jeesusel surra minu pattude eest ning viid mind tema sees läbi surma ja kohtumõistmise vete uude ja igavesse ellu Jeesuse ülestõusmise kaudu.”

Seda kutsub Jumal sind tegema! Ükski ei saa päästa iseennast oma jõu ega pingutuste varal. Jumal päästab Kristuse töö kaudu. Aga selle pääste me võtame vastu sellega, et me hüüame appi Issanda nime – usaldame teda. Ja Jumala tahe on igal pool maailmas ja igas kultuuris, et usklik inimene väljendaks seda usaldust Jumala vastu ristimises: „Issand, ma astun Kristuse laeva! Päästa mind, kui ma lähen läbi surma vete!”

Pastor Leho Paldre
Jutlusena Tartu Kolgata koguduses 10. aprillil 2005