Sündisin usuta perre. Nüüd tagasi vaadates näib, et Jumal oli mind proovinud kätte saada juba varem. Mäletan, kui sain kingituseks laste Piibli ja käisin läbi Jeesuse kannatusraja Jeruusalemmas. Sealne keskkond tekitas seletamatult teistsuguse tunde, kuid sel ajal ei uskunud ma veel Jumalasse.

Olen praegu 20aastane. Sündisin perre, kuhu sündis aasta hiljem väikevend. Jõudsime koos olla paar aastat, siis mu vanemad lahutasid. Mina jäin isaga, vend emaga. Isaga seiklesime natuke koos ning siis ta läks mõneks aastaks vangi. Sellest alates jäin ma vanavanemate kasvatada. Mu elu paisati varakult juba keerisesse. Tundsin puudust vanematest, aga ajapikku harjusin vanavanematega. Olin sunnitud kodus paljuski ise majandama, kuna vanaisa suri ja vanaema oli üsna väeti. Tundsin pidevalt, et mu elust võetakse järjest asju ära - olin vihane ning endassetõmbunud. Ma ei austanud kedagi. Veetsin enamiku ajast arvuti taga mängides. Sügavatele eksistentsiaalsetele küsimustele ei saanud ma vastust kellegi käest ning ma ei saanud aru, miks ma nii vihane olen. Niimoodi kaldusin üha sügavamale tumedamale poolele ning hakkasin tegutsema kaklemise ja varguse, hiljem narkootikumide, alkoholi ja ka kuritegevusega.

Avastades maailma

Olen väiksest peale olnud uudishimulik avastaja ning katsetaja. Teismelisena jõudsin erineva kirjanduse juurde, kus räägiti UFO-dest, teispoolsusest, vaimudest, meditatsioonist, astroloogiast, astronoomiast ja kõigest muust sellest, mida ei saanud käega katsuda ja kuidagi mõõta. Kuna olin tundlik ja empaatiline poiss, lootsin leida nende teemade kaudu seletusi ja vastuseid enda erinevatele tajudele ja küsimustele. Niisiis hakkasin asja uurima ja ka tasapisi praktiseerima. See tundus oma põnevuses ahvatlev.