Olen praegu 20aastane. Sündisin perre, kuhu sündis aasta hiljem väikevend. Jõudsime koos olla paar aastat, siis mu vanemad lahutasid. Mina jäin isaga, vend emaga. Isaga seiklesime natuke koos ning siis ta läks mõneks aastaks vangi. Sellest alates jäin ma vanavanemate kasvatada. Mu elu paisati varakult juba keerisesse. Tundsin puudust vanematest, aga ajapikku harjusin vanavanematega. Olin sunnitud kodus paljuski ise majandama, kuna vanaisa suri ja vanaema oli üsna väeti. Tundsin pidevalt, et mu elust võetakse järjest asju ära - olin vihane ning endassetõmbunud. Ma ei austanud kedagi. Veetsin enamiku ajast arvuti taga mängides. Sügavatele eksistentsiaalsetele küsimustele ei saanud ma vastust kellegi käest ning ma ei saanud aru, miks ma nii vihane olen. Niimoodi kaldusin üha sügavamale tumedamale poolele ning hakkasin tegutsema kaklemise ja varguse, hiljem narkootikumide, alkoholi ja ka kuritegevusega.

Loe edasi...

Avastades maailma

Olen väiksest peale olnud uudishimulik avastaja ning katsetaja. Teismelisena jõudsin erineva kirjanduse juurde, kus räägiti UFO-dest, teispoolsusest, vaimudest, meditatsioonist, astroloogiast, astronoomiast ja kõigest muust sellest, mida ei saanud käega katsuda ja kuidagi mõõta. Kuna olin tundlik ja empaatiline poiss, lootsin leida nende teemade kaudu seletusi ja vastuseid enda erinevatele tajudele ja küsimustele. Niisiis hakkasin asja uurima ja ka tasapisi praktiseerima. See tundus oma põnevuses ahvatlev.

Loe edasi...

Minu esimene jumalik puudutus oli ristimine esimesel eluaastal Urvaste kirikus aastal 1989. Peale selle mäletan veel lapsepõlves lapatud lastepiiblit, kuid sinnapaika jäi Jumala sõna ja õpetus. Olen alati uskunud Jumalasse, kuid pole olnud teadlik Tema järgi käimisest. Õnneks pole ma suutnud elus korda saata suuremaid rumalusi kui vaid tavalised poisikeste tembud. Minu kirikuskäimised said alguse alles 17aastaselt, kui käisin Tartu Pauluse kirikus leeris, kuid edasi elasin ma ikkagi tavalist maailma elu.

Loe edasi...

Esimesed kokkupuuted usuga toimusid lapsepõlves. Kunagi sai käidud pühapäevakoolis, aga seal ma ei tundnud mingit erilist kutset. Pigem tekkis arvamus, et mul pole selle jaoks aega ja et ma võiks selle ajaga midagi muud teha. Ma ei mäleta, kui vana ma täpselt olin siis või kui kaua ma seal käisin, aga aastal 1993 sain ma selles koguduses õnnistatud.

Loe edasi...