Kuigi minult küsiti uudiskirja jaoks pigem usutunnistust, siis koguduse värske liikmena tuli südamesse soov hoopis jagada, miks me perena just Kolgata koguduse valisime, kui olime mujalt Eestist Tartumaale kolinud.

Usun, et neid põhjuseid on hea ja huvitav teada saada nii kogudusega mitte seotud lugejatel kui ka koguduse liikmetel endil. Viimastel just endale teadvustamiseks, sest olgem ausad – ega heal ajal ei kipu me pikapeale neid väärtusi enda ümber enam märkama. Ja vaatamata meedia pingutustele meile vastupidist sisendada, elame tegelikult tõesti heal ajal – kõik eluks vajalik ja rohkemgi veel on olemas. Nii palju on põhjuseid, miks olla iga päev Jumalale tänulik. Tegime abikaasaga ajurünnaku, mille eest me perena Kolgata koguduses tänulikud oleme ja veendusime, et neid väärtusi on ikka omajagu. Ma ei ei oskaks neid tähtsuse alusel järjestada – kõik on omamoodi olulised ja panen nad punktidena kirja.

Enne Alfa kursusele tulekut olin Kristuse õpetusega kokku puutunud umbes aasta või poolteist. Kõik minu teadmised ja arusaamad põhinesid erinevatel kristlikel jutusaadetel, jutlustel ja põhiliselt raadio piiblikoolil.

Olen pärit suurest ja kokkuhoidvast, kuid mittekristlikust perest. Kuuest õest-vennast kõige nooremana on nad mulle paljus eeskujuks. Nii juhtus ka kirikuskäimisega, et üks vendadest hakkas käima Annelinna koguduses ning võttis mind kaasa. Olin siis 13-14-aastane. Alguses käisin kohal toredate inimeste ja mõnusa kohvilaua pärast, kuid Ilmar Roosimaa juhitud juuniorite suhtlusringides hakkas vaikselt kohale jõudma, mis kristlus üldse on. 2012. aasta kristlikul noortefestivalil Piiblipäevad tegin otsuse võtta Jeesus vastu enda ellu. Samal aastal sattusin ka Kolgata koguduse seikluslaagrisse.

“Dios escribe derecho sobre renglones torcidos” on sügavatähenduslik hispaania ütlus, mille otsene tõlge on: “Jumal kirjutab ühtlaselt üle viltuläinud ridade.” See fraas tähendab, et paljud meie elu parimad ja kõige viljakamad perioodid tõusevad esile (on Issanda poolt “kirjutatud”) näiliselt hallide, isegi lootusetute olukordade keskel. Minu saabumine Kolgata kogudusse on minu jaoks selle ütluse imeline näide. Ma pole enam noor, mul on olnud omajagu pettumusi ja karilejooksnud lootusi. Argentiinas, kus ma sündisin, ja Hispaanias, kust kogu mu pere ja abikaasa pärit on, olid poliitilised traumad tihti toetatud “kristlike” kirikute poolt. See viis mind eemale Jumalast, keda, nagu ma nüüd aru saan, ma kogu oma elu olen otsinud.