Mul on tulnud viimasel ajal väga tugevalt südamesse tänu! Mul oleks nagu silmad lahti läinud kõige selle suhtes, mis Jumal on mu elus teinud.

Kui mul läheb hästi, olen loomulikult tänulik; läheb viltu, ikka tänulik! Korraga vaatab Jumal mulle justkui vastu kõigest, millega tegelen. Nagu mingi salakeel, mida seni ei mõistnud lugeda, aga korraga on see mu ees lahti läinud ja tõesti, ma näen, kuidas Jumal on mu kõrval iga päev. See teeb alandlikuks ja täidab päevad rõõmuga. Ega mured ja probleemid kuhugi kadunud ole, aga need ei mata enam enda alla, vaid rahu on tulnud südamesse. On tulnud julgus loota Jumala peale siis, kui ise ei näe olukordadest väljapääsu.

Paar päeva tagasi lendasid koju USA Stapletoni sõpruskoguduse külalised. Kaks nendest andsid mulle lahkudes tänukaardi paari julgustava lause ja piiblisalmiga. Ühelt poolt on see viisakus. Teiselt poolt sain lugedes aru, et nad olid nende paari lause kirjutamiseks aega võtnud ja Jumala juhtimist otsinud. Mind need piiblisalmid julgustasid.

Minu elu oli enne päästmist hektiline. Olen kasvanud üksiku lapsena ateistlikus perekonnas. Minu esimene kokkupuude Jumala ja Issanda Jeesus Kristusega pärineb vanaema ja tädi kaudu: vanaema on luterlane ning tädi Jehoova tunnistaja. Tädi rääkis mulle jõuluõhtul Jehoovast ja tema tahtest, kui olin 8- või 9-aastane. Ta ei saanud seda kaua teha, sest mu vanemad katkestasid teda. Tagantjärele on mul hea meel, et vanemad seda tegid, sest tollal polnud ma veel piisavalt küps, et Jumalat mõista ja pealegi ei tunnista Jehoova tunnistajad Kristust Jumalana ning seda, et päästetuks saab üksnes usu ja armu läbi.