Vabaabielus* elava paari definitsiooniks võiks olla “hetero-seksuaalne paar, kes ei ole abielus, kes aga püsivalt jagavad ühist eluruumi ja on regulaarselt seksuaalvahekorras”. Vabaabielu võib olla väga ajutine ja juhuslik (rohkem midagi “püsiva käimise” moodi) või see võib olla abieluks ettevalmistumine või abielu asendus. Alates 1970ndatest on vabaabielude hulk paljudes Lääne ühiskondades järsult kasvanud (D. Dormer, The Relationship Revolution, lk 7-20). Näiteks Suurbritannias muutus vabaabielu-enne-abielu elanikkonna enamuse praktikaks aastal 1992.
Mõned arvatavad vabaabielu eelised on: (1) seda on abielust lihtsam alustada ja lõpetada; (2) see võib olla odavam; (3) see näib armastavam, kuna ta ei sõltu välistest abielusideme märkidest; (4) see annab võimaluse proovida suhet enne täielikku pühendumist abielus; (5) see pakub suhet, kus soorollid ei ole nii stereotüüpsed; (6) selles põimuvad abielu seksuaalne ja emotsionaalne lähedus ning vallaspõlve autonoomia.
Vabaabielu ja Piibel
Pühakirja põhjal on normatiivseks seksuaalsuhteks abielu. Kuigi Pühakiri ei räägi konkreetselt vabaabielust, tuleb kõiki seksuaalsuhteid hinnata abielu kohta käivate normide põhjal. Vabaabielu teema puhul on olulised mitmed piibli õpetused.
ARMASTUS. Pühendunud ja usaldusväärse armastuse keskmes on piibelliku õpetuse kohaselt püsivus – ja see peaks iseloomustama abielu. Vabaabielus kohtame paraku harva püsivust, kuna: (1) abielu asemel eelistatakse vabaabielu sageli just seepärast, et see ei sisalda sellist pühendumist; (2) vabaabielu saab sageli alguse juhuslikult ja ebakonkreetselt ega arutleta sealjuures suhte võimaliku kestuse üle; (3) ümbritsevas kultuuris on tugev kalduvus püsivuse vastu (see olevat idealistlik ja praktilises elus võimatu). On paradoksaalne, et paljud inimesed võtavad vabaabielu kui abielu prooviaega, sest püsivat abielusuhet ennast ei saa proovida.
TÕOTUSED. Kuigi Pühakiri otseselt tõotusi ei nimeta, sisaldub tõotuste mõte sõnades “saavad üheks” (inglise keeles ka “kleepuvad”, cleave – 1Ms 2:24). Abielutõotustel on kaks funktsiooni: (1) kokku leppida abielusuhte olemuses ja (2) kinnitada selle suhte kehtivust ka tulevikus. Abielu niisiis tähendab pühendumist nii olevikus kui ka tulevikus, samal ajal kui vabaabielu kipub tähendama suhet ainult olevikus ning tulevikus juhtuv jäetakse teadlikult lahtiseks. Mõned vabaabielud küll lepivad kokku abielusuhte olemuse ja selle tulevikulisuse osas ja sõlmivad selleks eraldi lepingud, kuid sellistesse lepingutesse on juba olemuslikult sisse kirjutatud ebapüsivuse ja mõnikord isegi truudusetuse võimalikkus.
SEKS. Piibli põhjal kuulub seks kahe elu ühenduse (union) konteksti. Seda tähendab “üks liha” (1Ms 2:24). Vabaabielu sisaldab seksuaalühet ilma kahe elu pühendunud ühenduseta. Seks ilma eluaegse pühendumiseta “rikub selle akti sisemist olemust; see on väär, kuna selle läbi mitte-abielus olevad inimesed osalevad elu-ühendavas aktis ilma elu-ühendava eesmärgita” (L. Smedes, Sex in the Real World, Grand Rapids, 1976, lk 122).
KOGUKOND. Piibli põhjal tähendab abielu enamat kui vaid lepingut kahe üksikisiku vahel. Abielu ühendab perekonnad. Abielu on midagi, mida ühiskond tunnustab ja respekteerib. Kogukond pakub abielupaarile teatud kaitse ja asetab neile teatud kohustused. Vabaabielu on aga olemuselt privaatne suhe ega arvesta üldjuhul sellise kogukondliku dimensiooniga.
LAPSED. Pühakirja põhjal on abielupaaridel üldkehtiv kohustus hoolitseda oma laste eest ja neid kasvatada. Lapsed vajavad üleskasvamiseks turvalisust, mida (kõige paremini) suudab pakkuda püsiv abielusuhe.
VABADUS. Vabaabielu näib vabamana kui abielu, ent vabadus lahkuda tekitab suhtesse hirmu. Hirm lõhub tõelise vabaduse, mis saab areneda kõige paremini just armastava, pühendunud ja püsiva abielusuhte turvalisuses.
Vabaabielu ja kogudus
Kuidas peaks kogudus praktiliselt käituma käesoleval ajal, kus vabaabielude arv järjest suureneb? Mõned soovitused.
(1) Hoidu üldistustest. Kõik vabaabielu-suhted on erinevad. Mõned on Piibli normidele lähemal kui teised ja seda tuleb tunnustada – samuti ka seda, et on palju abielusid, mis ei vasta piibellikele normidele.
(2) Suhtu osavõtlikult neisse, kes on otsustanud vabaabielu kasuks seepärast, et neil on varasemaid valulisi kogemusi (enda või kellegi teise) abielust.
(3) Valmista vabaabielulisi abieluks ette tõsiselt. Laulatus ei muuda suhet automaatselt normaalseks abieluks, kui see on rajatud ebapiibellikele arusaamadele, mida pole ümber õpitud.
(4) Tööta enda jaoks välja abielu apologeetika ja ole valmis õpetama ja soovitama kristlikku abielu tänapäeva skeptilisele põlvkonnale.
Koguduse seisukoht vabaabielu suhtes peab rajanema veendumustel, et (1) abielu on Jumala loodud, (2) abielu on hea ja (3) abielu on seatud kogu inimkonnale.
* Algtekstis cohabitation – ingliskeelne termin tähendab sõna-sõnalt ‘kooselu’, ent sisuliselt on tegemist vastega eestikeelsele mõistele ‘vabaabielu’. (Tlk.)
Artikli autor: G.J.J.
Evangelikaalsest eetika-entsüklopeediast tõlkinud L. Paldre