Kolgata kogudus tähistab 122. aastapäeva piduliku teenistusega 15. oktoobril. Avo ja Liivi Rosenvald on Kolgata koguduse ühes rütmis astunud viimased 50-65 aastat. 

Liivi. Kolgata kogudus sai minu elu loomulikuks osaks juba viieaastasena, kui ema-isa käekõrval siia tulin. Pühapäevakool oli sel ajal keelatud. Üksik salajane lastetund, kus pastor Imant Ridaliste ja juhatuse esimees Richard Allsalu rääkisid Jeesuse kutsest nende elus, pani minugi südames vaikselt idanema igatsuse.

16aastaselt mind ristiti ja õnnistuspalve ajal tajusin selgelt, kui oluline on see päev, mil sain Jumala perekonnaliikmeks. Mäletan koguduses enam neid tegevusi, milles ise kaasa aitasin. Noortetiimiga sisustasime kord kuus pühapäevaõhtusi teenistusi, südame põksudes laulsime noortekooris, hiljem lisandusid pühapäevakoolitöö jm.

Avo. Minule on Kolgata kogudusest kõige eredam mulje erakordselt soe ja armastusväärne vastuvõtt koguduse noorte poolt, kui üliõpilasena nendega liitusin. Tulin Põhja-Eestist maalt ja üliõpilaslinna usklikega suhtlemine avas mulle uue usulise arengu võimaluse. Lisaks oma koguduse noortele oli tollal tihe suhtlemine Salemi baptistikoguduse ning Sõbra tn metodistikoguduse noortega. Kolgatal kohtusin vapustava tütarlapse Liiviga ja olen lõpmata tänulik Jumalale, et temast sai minu abikaasa. Meelde on jäänud, kui oli vahepeal periood, mil vennad kogunesid enne hommikust jumalateenistust vana palvela tagumisse ruumi ja pastor küsis, kes on valmis jutlustama. Valmisolijaid oli sageli rohkem kui vaja. Kui meie peret tabasid raskused ja lein, toetasid meid lähedased koguduse sõbrad. 

Kiidame Jumalat südamest selle eest, et meie koguduse keskel kasvades palusid Jeesuse oma ellu meie neli last. Järjest enam oleme mõistnud palve olulisust, et Jumal saaks meie elusid ja kogudust juhtida.

Liivi ja Avo Rosenvald (pildil)