Kunagi olin Jumalast väga kaugel, olen pärit mittekristlikust perest. Esimest korda kuulsin Jeesusest täpsemalt umbes 12aastaselt. Enne seda ja veel ka mõned aastad peale seda olin ma väga ilmaliku käitumisega. Käisin sõpradega väljas ja ropendasin nii, et peaaegu iga kolmas sõna, mis suust tuli, oli kurjust täis. Kodus ema kuuldes ma ei julgenud nii rääkida. Tema oli mind väga hästi kasvatanud, aga sellest hoolimata olid mul halvad kombed ja sisemuses olin üsna kuri. Uudishimu uusi asju proovida oli mul samuti ja sai tehtud asju, mida siiani väga kahetsen.
Hoolimata sellest olin väiksest peale kindel, et keegi jälgib mind. Algul olin arvamusel, et need on päkapikud, aga päris kindel ma polnud. Ega ma ise ei uurinudki, et kes see mind kogu aeg jälgib või kas ta tegelikult olemas on. Aga kui 12aastasena ema mind õue jalkat mängima saatis, kohtusin oma praeguste heade sõpradega. Jalgpall tõmbas meid kõiki õue mängima.
Ma panin tähele, et nad tegid midagi teistmoodi: nad ei ropendanud nagu mina ja olid kuidagi headust täis. Eks vahel me ka kaklesime, aga see polnud vihaga. Eriti imelik oli see, et ka minul oli piinlik nende juures valesti käituda. Kui ma neid aasta aega tundnud olin ja esimest korda nende kuuldes roppsõna julgesin öelda, oli mul jube piinlik ja nad ei suutnud uskuda, et ma selline olen.
Igatahes, ma teadsin, et üks neist käib kirikus. Nimi oli Joonas. Vestlesime aina rohkem Jumalast ja mind hakkas asi üsna huvitama. Küsisin küsimusi patu, taevariigi, Jeesuse ja elu kohta. Joonasega suheldes sattusin Kolgata kogudusse. Umbes 13aastasena läksin esimest korda Kolgata juunioride grupile külla, kus juhid Ilmar ja Koit väga huvitavat juttu rääkisid. Algul vist läksin pigem toidu ja sõprade pärast, aga sealt hakkas arenema minu armastus Jumala vastu. Ühel pimedal talveõhtul toimus juunioride väljasõit Elvasse, kus ülistusõhtul küsitud küsimuse peale: “Kes tahavad oma elu Jeesusele anda?” vaikselt oma käe tõstsin. Siis ma juba põlesin sisemiselt armastusest Jumala vastu. Minu peas käis ringi soov: “Jumal, võta mind palun juba vastu, ma enam ei taha üksi olla.” Sellel hetkel andsingi oma elu Jumalale. Surisesin ja värisesin ning tegime päästepalve. Mitu aastat hiljem, nüüd detsembris, sain ristitud. Need olid minu senise elu kõige ilusamad hetked.
Sellest ajast olen aina rohkem tahtnud kirikus kaasa lüüa ning käinud juuniorides ja ka noortekatel. Tahaksin veel tänada oma pere, kes minu ristimisel käis ja kes pole mind kunagi keelanud kirikus käimast ning kes on alati mind toetanud. Õde on isegi minuga juunioride üritusele kaasa tulnud. See on imeline, kui mu peret huvitab natukenegi Jumala olemasolu: üks minu elu unistustest on näha oma pere kirikus, Jumala kojas. Olen tänulik oma isale, kellega olen saanud vaimulikel teemadel vestelda. Tänu ka mu emale, tema hoolitsuse ja kasvatuse eest ning mu vanaemale ja õele – mul nendega nii tore koos olla. Ma armastan neid kõiki südamest!
Olen väga õnnelik ja tänulik, et Jumal on toonud mind Kolgata kogudusse. Jeesus on minu südame kuningas ja minu elu on tema käes! Ilma Jumalata ma oleksin muld, kui sedagi. Tänu meie Taevasele Isale selle eest, et ta on saatnud oma ainusündinud poja Jeesus Kristuse minu ja ka sinu pattude eest surema. Kiitus Jumalale!
Andreas