Kes peaks kuulutama evangeeliumi: kas iga kristlane ise või kogudus? Mai keskel tähistame taevaminemispüha, mil Jeesus defineeris oma järgijate põhiülesande: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi!“ (Mk 16:15). Jeesus oli kolme aasta jooksul selleks eeskuju näidanud: evangeelium levib esmalt ja eelkõige isiklike suhete kaudu. Jeesusel oleks olnud meelevald käskida pilvedel moodustada üle taeva loosung: „Parandage meelt!“ Aga ta ei teinud „lausreklaami“, vaid saatis oma järgijad isiklikult seda sõnumit laiali jagama. Miks nii? Isiklikult tunnistades ei ole evangeelium mitte pelgalt sõnad, vaid me kehastame evangeeliumi: paneme kaalule oma elu ja maine, lubame armastada Kristuse armastusega. Ka Jumal sai lihaks meie jaoks. Nii on sõnum selgem ja usaldusväärsem.

Mis on siis koguduse roll evangeeliumi kuulutamises? Kogudusena me saame ühiselt luua keskkondi, kuhu tuua inimene siis, kui ta on juba mingi esialgne huvi tekkinud. Munadejaht Toomemäel tõendas, kuidas paljudel oli sinna lihtne kutsuda mittekristlastest sõpru. Mõnel olid kaasas sõprade pered lasteaiast või koolist. Mõnel oli kaasas pool suguvõsa, kes muidu kirikusse ei tule. Kirikute öö 26. mail on taas keskkonnaks, kus inimesed tulevad uudistama, kas usk võib päriselt olemas olla. Aga evangeeliumiks ei ole mitte hoone, vaid meie, kes me neid hoones vastu võtame.

Kogudusena me loome keskkondi, et meil oleks, kuhu kutsuda neid, kellega me esimesed vestlused oleme juba ära pidanud: beebilaulmine, noorte- ja juunioride õhtud, spordi- ja piiblipäevad lastele, seenioride väljasõidud, jalgpalliklubi. Alfa kursusele tullakse põhiliselt isiklike tuttavate kutsel. Ka kohvik pärast teenistusi on keskkonnaks, kuhu julgustavalt kaasa haarata mõni võõram inimene enda kõrvalt pingist. Sinu kodugrupp on samuti keskkond, kuhu mõni sõber kaasa võtta. Evangeeliumi kuulutamise algus on meie igaühe igapäevastes suhetes. Kogudusena toetame üksteist.

Pastor Leho Paldre