“Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.” (Lk 2:12)

Ka meie leidsime sel aastal ühe lapsukese mähitud ja sõimes magavat: suurel reedel nägi ilmavalgust meie esimene laps Luise Marie. Väike tütreke on meie jaoks justkui kingitus, keda õpime tundma, hoidma ja armastama kogu elu. Kaasajal on väga populaarseks teemaks saanud eneseareng ja kuigi oleme raamatute ja koolituste abil proovinud jõudsalt edasi liikuda, näeme, et kõige suurem ja kiirem eneseareng on toimunud lapsevanemaks saades. Korraga tuleb olla armastavam, kannatlikum ja järjekindlam. Oleme lühikese perioodi vältel õppinud kõike: unest, toitumisest, suhtlemisoskustest, turvahällidest, kärudest ja muudest imevahenditest, mida lapse kasvatamisel vaja võiks minna.

Siiski mõistame, kui armuline kogu protsess on olnud. Jumal on meid rohkesti õnnistanud Luise hea tervisega. Lisaks on meid saatnud lähedaste toetus nii hingelise ja vaimse, kui ka praktilise poole pealt. Eriti hea meel on aga sellest, kuidas võime tunnistada, et Jumal on juba pikalt meid selleks rolliks vorminud. Tema kasvatus on olnud vajalik, et võiksime võimalikult hästi olla üks – üks turvaline sammas oma lapsele.

Kuigi oleme pidanud mõneks ajaks loobuma õhtustest kiriku- ja kultuurisündmustest ja võtma tõeliselt fookusesse efektiivse ajakasutuse, siis mõistame, et see ohver on väga oluline. Arvo Pärt on oma päevikutes täheldanud: “Kvaliteedil on ohvimeelsuse hind, ohvrimeelsusel armastuse hind, aga armastus kustutab ohvri mõiste.” Kes vajaks rohkem armastust, kui meie enda lapsed?!

Oleme väga tänulikud, et Jumal arvas meid heaks saama lapsevanemateks. Siiski teame, et kuigi lapse sünniga usaldas Jumal meile maise elu ühe tähtsamatest rollidest, on Jeesuse sünni tähistamine veelgi enam märgiline, sest Tema sünd tõi meile ukse igavikulisse ellu. Tähistame sel aastal Jeesuse sündi oma kolmeliikmelise perena, olles tänulik nii maise, kui ka igavikulise elu eest.Esimesed jõulud kolmekesi.

Kaarel ja Mari Adamson