Novembrikuus on päev, mida nimetatakse igaviku pühapäevaks või ka surnute mälestuspühaks. Hea, et selline päev on olemas. Piiblis on öeldud, et Jumal on pannud inimese südamesse igaviku (Kg 3:11). Inimene on loodud Jumala poolt igaviku jaoks. Samas on lisatud, et inimene ei mõista Jumala tehtud tööd algusest lõpuni. Inimese elu on vaid väga lühike hetk Jumala suures plaanis. Me pole näinud Jumala töö algust ja ei tea selle lõppeesmärki. Kuid sellest, kuidas elame oma maise elu, sõltub meie surmajärgne saatus, meie osa ja koht Jumala igavikulises plaanis.

2Kr 5:7 on öeldud, et “me käime usus, mitte nägemises.” Inimene oma maise elu perioodil on üsna piiratud olend nii ajaliselt kui ka mõistmise poolest. See, mida võime vahetult näha või kogeda, on vaid väike osa tegelikkusest. Niikaua, kui elame maa peal, on usk – usk Jeesusesse Kristusesse – ainus võimalus, millega ületada inimlik piiratus. Jumal on hoolitsenud selle eest, et Püha Vaimu läbi ta kinnitab meie usku. Muidu ei suudaks keegi usku säilitada. Peale surma piiri ületamist jõuame nägemisse. Seal pole tarvis enam uskuda, vaid me näeme. Selle algus, mida peatselt sealpool näeme, on selline: “Me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba” (2Kr 5:10). Siis igaüks näeb ja saab aru, mida ta on teinud ja kuidas elanud.

Seisatagem ja mõelgem sellel pimedal novembrikuul rohkem igaviku peale. Kus oleme meie

peale surma? Elagem oma elu nii, et meie kohta kehtiksid sõnad: “Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased, sest siis me näeme teda, nii nagu ta on” (1Jh 3:2) Ja veel: “Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud” (1Kr 13:12).

Diakon Ermo Rips