Tagasivaates saan aru, et kuigi võitlesin Taevaisa vastu kuni oma 26. eluaastani, on ta mind enda juurde kutsunud ja tõmmanud lapsest peale, kasutades paljusid säravaid inimesi.

Jõulude ajal, peale esimese lapse sündi, kingiti mulle Piibel. Kuna ma ei olnud sel ajal vaimulikest asjadest huvitatud, pean ausalt tunnistama, et olin üsna pettunud. Järgmisel aastal hakkasin seda siiski vaikselt lugema ja Jumal hakkas mulle ennast ilmutama. Tol sügisel osalesime suurel kristlikul konverentsil ja üks õhtu anti kutse nendele, kes tahtsid Kristuse poole pöörduda ja Teda paluda Päästjaks ja Issandaks. Olin üks nendest ja tundsin Jumala Vaimu täitmist. Mõni kuu hiljem sain ka ristitud. Olen igavesti tänulik, et avasin ukse Jeesuse koputamisele ja et mul on sellest ajast olnud püsiv suhe elava Jumalaga! (Isegi kui olen aeg-ajalt Tema käest lõdvemalt kinni hoidnud, pole Ta minust kunagi lahti lasknud.) 

Olen elanud mitmes riigis, aga Jumal on mind alati suunanud kogudusse usklike sekka, kus olen ennast kodus tundnud. 2021. a sügisel jõudsin siia, aga otsus liikmeks astuda on olnud pikem protsess. Pereliikmed on maailmas eri kohtades laiali ja senini polnud ma kindel, kas üldse Tartusse jään. Palusin, et kodugrupp palvetaks minu eest. Olen väga tänulik, sest aeg-ajalt andis Jumal mulle selles küsimuses kindlaid kinnitusi.

Elu pole kerge, aga tänu Jeesusele, kui oleme uuesti sündinud, saame maailmas kogeda Taeva Väge. Kõige viimane kinnitus siia kogudusse jääda oli Leho jutlus „Kogudus on Kristuse ihu”. Üks asi on olla pühapäeviti teenistusel, aga hoopis teine asi on kuuluda täisõigusliku liikmena kogudusse ja leida oma koht selles. Loodan, et minugi koht aja jooksul selgub. Jumal on hea – kogu aeg!

Ingrid Andreller