Lugesin kunagi mõtet, et kui inimesed teaksid ette, kui keeruline on olla lapsevanem, oleks inimkond juba ammu välja surnud. Päris nii mustades värvides ma seda ei näeks, ent ometi tuleb tõdeda, et ei osanud küll kuidagi ette näha kõiki orge, millest sel teekonnal läbi tuleb minna. Küllap on see Jumala hool, et me teele asudes kõike ette ei tea.
Emaks olemisel on palju erinevaid tahke. Neist ühe kohta on mu kadunud vanaema kunagi elutargalt öelnud: „Saad lapsed, siis hakkad ennast nägema.“ Nii ongi. Lastega toimetamine (eriti, kui neid on mitu) toob selgelt esile kõik meie puudujäägid. Pead end kannatlikuks inimeseks? Veeda aastake koos väikese vanusevahega väikelaste või trotsliku teismelisega, ja räägime siis edasi. Arvad, et oskad ja tahad kuulata? Proovi õhtu õhtu järel olla murekoormaga noore kõrval, kui kuulamise ja mõistapüüdmise asemel oleks nii meelitav kõik mured lause või paariga „ära lahendada“. Vaatad vahel viltu mõnele vanemale, kes sinu arvates oma (väike)lapsega piisavalt hästi toime ei tule? Oota vaid, kuni sinugi peresse saabub mõni Toots, Emil või Pipi.
Lapsevanem kogeb kirjeldamatuid rõõmu- ja uhkusehetki, aga ka hinge pigistavaid abituse-, kurbuse- ja pettumuseorge. Neil hetkedel on iga ohe ja langev pisar palve Jumala poole. Hindamatuks toeks on palvekaaslased, kes igaüks oma raskustest läbi läinuna on valmis sind Jumala ette kandma ja sooja kallistusega toetama. Ei kujuta ette ega tahagi mõelda, kuidas oleks see kõik ilma Jumala ja palvekaaslasteta.
See enam kui 15 aastat kestnud teekond on mulle õpetanud, kui vähe on lõpuks meie käes. Jah, loomulikult teeme oma parima. Anname kõik, mida mingis konkreetses hetkes suudame. Toome oma lapsed kirikusse. Võimalusel suuname neid paremaid valikuid tegema. Kanname väärtusi, mida ühel päeval loodame neiski avaldumas näha.
Lõpuks teevad nad oma valikuid, otsivad oma rada. Mõnel on see sirgem, teisel käänulisem. Mõni tuleb noorelt Jumala juurde, mõni suure ringiga. Vanemana püüad olla alati nende kõrval, katsudes mõista ja mitte hukka mõista, palvetad, usud ja loodad. Oled tänulik iga eestpalvetaja eest, olgu selleks siis usklikud vanavanemad, kes oma lapselapsi väsimatult palves kannavad, või koguduse eakamad, kes oma südames kõiki neid ringi tuiskavaid Tootse ja Teelesid (ja nende vanemaid) õnnistavad.
Hiljuti küsiti minult, mis on see, mida ma mõistan praegu rohkem ja teisiti kui 20-aastaselt. Teadsin vastust kohe. Nüüd mõistan, kui väga ma vajan Jumala armu. Seda Jumala läbikandvat, puudujääke kinni katvat ja elustavat armu soovin igale emale, igale lapsele, igale kaasteelisele.
Kerli Valk, juhatuse liige, kolme lapse ema