Tuleb nentida, et kiriku ja kristluse ajaloos on tõepoolest asju, mis ei kaunista ei kirikut ega seda, mida kirikuis on õpetatud – ristisõjad on üks neist. Tuleb aga tähele panna, et ristisõjad ega muu sarnane vägivalla kasutamine ei esinda tegelikult seda, mida kristlus õpetab. On kahetsusväärne et „kristluse levitamise” sildi all on oma ambitsioone realiseerida püüdnud väga erinevate huvidega isikud ja liikumised.

Pöördumine või otsus, millele kristlus üles kutsub, ei ole sundiv ega manipuleeriv. Kristlus on kutse, mis eeldab inimese vaba tahet ja kahjustamata otsustusvõimet. Sama edukalt kui ristisõdijad paganaid sunniviisiliselt ristisid, pesti see „ristimine” lähimas veekogus maha. See, mis midagi muutis, oli inimeste vabatahtlik otsus, kui see tehti. Seda tõdemust on mõistnud ja rakendanud paljud hea tahte misjonärid, kes on Kristuse kutset rahumeeles kuulutanud nii enne kui pärast ristisõdijaid.

Vaatamata sellele, et kristluse algusajad meie maal ei olnud meie esivanemaile ehk meeldivad kogemused, saame me osa kristliku kultuuriruumi ja maailmavaate headest viljadest. Üks neist on usuvabadus, inimese õigus praktiseerida mistahes usku või uskmatust mõistlikes piires. Kristlus on seisukohal, et inimesi tuleb informeerida, et nad saaksid teha võimalikult häid otsuseid (sellest johtub evangeeliumi kuulutamine). Aga kristluses ei ole sundi, vaid see on kutse vaba inimese mõistlikuks otsuseks.

Jakob Gill