Kõike, mis on olemas või saadaval, ei pea veel seepärast tingimata kasutama või ette võtma  Ehk nagu ütleb Uus Testament: „Kõike võib, aga kõigest pole kasu.“ Õpetussõnade 25. peatükk kirjeldab seda veel palju värvikamalt.

Halvad nõuandjad on olemas – neid ei pea kasutama: „Eralda räbu hõbedast, siis tuleb sellest riist hõbesepa käes! Eemalda õel kuninga eest, siis kinnitub ta aujärg õigluses!“ (s 4-5).

Meil võivad olla parimad ideaalid ja tohutult head põhimõtted, aga kui me oleme lasknud enda lähedale halvad nõuandjad, siis see võib meile saatuslikuks osutuda. Kui nõuandjal on omakasu mängus, siis on ta kui mitte halb, siis kindlasti ebaobjektiivne nõuandja. Näiteks pank ei ole parim nõuandja, kui tahate teada, kas võtta laenu või mitte.

Ennast saab ise ülendada – aga sellest võib ka loobuda: „Ära tee ennast tähtsaks kuninga ees ja ära asu suurte kohale, sest on parem, kui sulle öeldakse: „Tule siia üles!“, kui et sind alandatakse ülema ees, keda su silmad on näinud.“ (s 6-7).

Sedasama kinnitab ka Jeesus oma tähendamissõnas Lk 14:8-11: „Kui sind keegi on kutsunud pulma, siis ära istu kõige aulisemale kohale, sest võib-olla on keegi kutsutu sinust auväärsem, ja see, kes sinu ja tema on kutsunud, tuleb ja ütleb sulle: Anna koht temale! ja sa peaksid siis minema häbiga kõige viimasesse paika; vaid kui sa oled kutsutud, siis mine ja istu viimasesse paika, et kui tuleb see, kes sinu on kutsunud, ja sulle ütleb: Sõber, tule siia lähemale! siis on sul au nende kõikide silmis, kes sinuga ühes lauas istuvad. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.“

Teise inimese ebaõnnestumisi ja muret võib kiiresti edasi rääkida – aga sellega sa kaotad usaldusväärsuse:  „Ära mine kiiresti kohtu ette, sest mis sa siis viimaks teed, kui su ligimene sind häbistab?“ (s 8).

Millal selline kiusatus võiks tekkida? Üks asi on lihtsalt rääkida edasi informatsiooni, mille tõesust me pole kontrollinud. Aga veelgi ahvatlevam on rääkida edasi informatsiooni valikuliselt: öelda ainult seda, mis laseb asja paista mulle soodsas valguses; ja vabandada end sellega, et ega ma ju valet ei rääkinud. Sedasi toimisid USA, briti ja austraalia riigijuhid enne Iraagi sõda – ja peavad nüüd end kaitsma rahva häbistavate küsimuste eest.

Teise inimese käitumise üle võib kurta – aga tark on sellest hoiduda: „Lahenda oma riiuasi ligimesega, aga teise saladust ära ilmuta, et kuulja sind ei laimaks ja sulle ei jääks halba kuulsust!“ (s 9-10).

Ära räägi välja saladusi, mis sulle on räägitud. Hoia isiklikud tülid omavahele. Selle sama mündi positiivset poolt kirjeldavad salmid 11-12: „Õigel ajal räägitud sõnad on otsekui kuldõunad hõbevaagnail. Otsekui kuldrõngas või kuldehe on tark noomija kuuljale kõrvale.“

Suuri lubadusi võib teha ja see jätab esialgu hea mulje – aga varsti tuleb see ilmsiks ja sellest pole kasu: „Otsekui pilved ja tuul, mis ei too vihma, on mees, kes kiitleb annist, mis on ainult pettus“ (s 14).

Ära luba, kui ei suuda täita!

***

Peaaegu kõik need õpetussõnad räägivad kiusatusest ja võimalusest kiusatusest loobuda. Kiusatuse üheks omaduseks ongi see, et miski on reaalselt võimalik. Jumal annab meile ellu kaasa tarkuse: kõike, mis on elus võimalik teha, ei pea veel tegema.

Niiviisi saab mõistetavaks ka esimene salm: „Jumala au on asja salajas hoida!” See on jumalik, kui me kõike välja ei käi, vaid valime, mida me tegemata jätame:

–        Jätame end ise ülendamata.
–        Jätame oma nõrkused avalikult välja käimata.
–        Jätame tegemata selle kurja, mida me mõnikord isegi õigusega võime teisele põhjustada.
–        Hoiame salajas oma isikliku elu ega hoople oma saavutustest.
–        Jätame naabri nõrkused välja rääkimata.

Ja selle asemel otsustame teha head.

Jumal on meile andnud otsustusvabaduse. Kõike, mis on olemas või saadaval, ei pea veel seepärast tingimata kasutama või ette võtma.

Kas pole ilus – ka täna loobuda mõned asjast, mis võiks tuua kellelegi ebamugavust, kurbust või lausa kahju?!

Pastor Leho Paldre