Vale kipub end kergesti kätte andma, aga tee tõe poole on lõputult põnev ja nüansirikas. Maailma saab vaadata tuhande eri nurga alt ja hirmus kerge on kaotada pead. Õnneks on Jumal kinkinud inimestele Piibli, mis tutvustab meie kõige tähtsamat ja kesksemat tõde: Jeesuse lunastuslugu.
Jumala igatsus on, „et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus“ (Ef 4:14). Jumal igatseb „et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele“ (1Tm 2:4). Igaühe valik loeb!
Nii võtsimegi kevadel ette Beeta kursuse – kursuse, millel väljakujunenud formaati polegi, kuid mille mõte on hoida sidet Alfa kursuse läbinud inimestega, kes pole kogudusega veel liitunud. Pastor Leho ringkirja peale ilmus kohale viis huvilist, mõnel õhtul isegi kuus. Juhtumisi oli ka koguduse poolses meeskonnas osalejaid sama palju, lisaks tugivägi laste näol.
Kui Alfa kursus põhineb loengutel, siis Beetal oli plaanis pigem aruteluring, kus lahata osaliste endi pakutud küsimusi ja elujuhtumeid. Tunnen, et liikusime kõik üheskoos mitu head sammukest usukindluse suunas (mõiste, mille sisu ikka ja jälle jutuks kerkis).
Paraku – või hoopis õnneks? – tunnistas üks kursusel osalenu ausalt üles: tema tunneb, et püüd Jumalaga suhelda on seni jäänud ühepoolseks. Kursuse lõpuks tõdes ta, et hakkab endale sobiliku koguduse leidmise osas juba lootust kaotama. Palvetagem, et tema küsimused ja kõhklused saaksid õige vastuse! Aus otsavaatamine kriitilistele küsimustele on ilmselt just see, mida praegusel „tõdede paljususe“ ajastul on kurjamoodi vajaka. Ilma jonnaka aususeta laseme end kergesti „inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada“, just nii nagu Paulus hoiatab.
Juhan Javoiš, Beeta-meeskonna liige