Paar päeva tagasi lendasid koju USA Stapletoni sõpruskoguduse külalised. Kaks nendest andsid mulle lahkudes tänukaardi paari julgustava lause ja piiblisalmiga. Ühelt poolt on see viisakus. Teiselt poolt sain lugedes aru, et nad olid nende paari lause kirjutamiseks aega võtnud ja Jumala juhtimist otsinud. Mind need piiblisalmid julgustasid.

Julgustamine on üheks Jumala omaduseks. Piibel nimetab teda suisa „Julgustuse Jumalaks“! Julgustuse Jumal julgustab meid „igas“ meie mures, et me suudaksime julgustada teisi Jumala julgustusega. Maises elus on meil küllaga kannatusi, aga Kristuse kaudu on meil julgustust küllaga (2Kr 1:4-5).

Kui Jumal on Julgustuse Jumal, siis meie – uuestisündinud Jumala lapsed – võiksime ju omada julgustuse geene. „Julgustage üksteist!“ ootab Jumal meilt. Psühholoog John Gottman, kes on mitu aastakümmet uurinud abielude püsivust, on öelnud, et iga kriitilise märkuse kohta läheb vaja vähemalt viit positiivset märkust.

Uuest aastast on vaid üks kuu möödas, aga kui järele mõtlen, siis olen julgustust juba päris paljude kaudu kogenud. Igal pühapäeval koguduse keskel on olnud neid, kes oma sõnade, pilgu või lihtsalt kohaloluga on julgustuseks. Tuleb meelde hiljutine e-kiri, mille üks lause annab siiani kosutust. Ja siis veel see vaikne julgus, mis tuleb otse Jumala käest palves ja sõnas olles. Jumal on Julgustuse Jumal! Julgustagem üksteist!

“Issand, mu silmad lahti tee: et lootusega haigeid hingi ravida ja pimedusse tuua Sinu valgust ja kurbusesse helget rõõmu uut.

Oo Issand, ärgu oodaku ma eal, et aidataks mind, kui võin aidata; et ei nõuaks ma, ise andmata. Õpeta minu süda armastama.” („Vaimulikud laulud“ nr 429)

Pastor Leho Paldre