Eelmise sajandi keskpaiku oma usu pärast ränka tagakiusu kogenud pastor Dietrich Bonhoeffer olevat öelnud, et Kristuse kutse teda järgida on kutse tulla ja surra. Bonhoefferi sõnumit tuleb mõista tema ajastu kontekstis, kus nn leige kristlus levis nagu meil hiljuti koroonaviirus. Leiget kristlust saaks iseloomustada kui uskumist küll Jumala olemasolusse, kirikus käimist, kuid veendumuste ja armastuse puudumist. Ühiskonnas, kus leige kristlus on norm, on tõelised kristlased need, keda põlu all hoitakse, sest nende isikute usk toob päevavalgele paljude kahepalgelisuse.

Usuelu suur võlu on näha, kuidas Jumal oma armus inimest muudab. Ta teeb inimese teadlikuks tõest ja patust, kasvatab temas armastust ja halastust, suunab ta koguduse osadusse, kus ta saab koos teistega, kes seda sama kogenud on, kasvada, toetada ja saada toetatud. Usuelu suur valu seisneb aga tõigas, et kõik see eelnev on poolik. Keegi meist pole täiuslik oma armastuses ega halastuses. Endiselt on erinevad patukiusatused ukse taga luusimas. Ning eri perioodidel, kui isik tunneb, et ta vajab kõige enam koguduse tuge, võib ta jääda sellest ilma, ning näeb seda ka kui võõrandumist Jumala armust. Kuigi Jumala sekkumine inimese ellu on ilus, on inimene endiselt elamas ühiskonnas, mille ideaalid ja väärtused kaugenevad Jumala ilmutatud tõdedest, ning see omakorda suurendab pingeid siinses olemisviisis.

Ehk on Bonhoefferi sõnad jälle elavaks muutumas, sest ühiskond sarnaneb aina rohkem tema omaga. Usuinimene on kutsutud surema. Aga sellest üle jääb kõlama võlu, sest suurim paradoks Piibli õpetuses on, et elu, tõeline elu, tuleb läbi surma. „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.“ (Jh 12:24)

Diakon Sander Tulk