Eelmise aasta alguses läksime Austraaliasse eesmärgiga koguda raha, et saaksime tagasi tulles soetada oma kodu linnast välja. Vahel läheb aga nii, et meie plaanime ühte, ent välja kukub hoopis teisiti.

Me polnud veel õieti Austraaliasse jõudnudki, kui juba pidime esimeste tagasilöökidega tegelema. Hanna jalg sai Tais mootorrattaõnnetuses kõvasti viga ja Austraaliasse saabusime piltlikult öeldes kolme jalaga. Hiljem tegi Hanna ka kohaliku meditsiinisüsteemiga tutvust ja käis jalaga noa all.

Sealt edasi hakkas meie põhiseiklus pihta. Elasime koos teiste eestlastega, töötasime farmis ning tutvusime kohaliku kultuuri ja eluga. Leidsime ka pisikese koguduse, kus kohtusime mitmete eeskujulike ja jumalakartlike inimestega, kellega oleme tänaseni ühenduses. Nad olid meile suureks toeks ja eeskujuks, eriti oma isikliku jumalasuhtega. Saime erineval viisil koguduses kaasa teenida ning ka nädala sees osadust pidada.

Koguduses tutvusime ka ühe eakama prouaga, kes võttis meid enda juurde elama ajal, kui olime parasjagu uut elukohta otsimas. Aitasime tal koristada ja muru niita ning vastutasuks saime pea pool aastat elada üüri maksmata.

Paaril korral viis uus töö meid küll sadu kilomeetreid eemale, kuid erinevatel põhjustel pidime ikka tagasi tulema – uksed läksid justkui kinni. Lõpuks saime ühe teise kristlase kaudu töö ühes väiksemas linnas.

Kuna oli pühade aeg ja tööd palju polnud, jäime mõtlema, miks me üldse seal oleme. Ühel päeval kohtasime jõusaalis kolme eesti tüdrukut, kellega klappisime kohe väga hästi. Veetsime jõulud koos ning juttu tuli ka meie usust. Õhtu lõpus palvetas Hanna nende eest ja nii nad jäid sinna, silmad vees. Tundus, et see puudutas neid.

Peagi tuli mõte minna koos teisele poole Austraaliat, sest keegi ei tahtnud sinna linna pikemalt tööle jääda ning vaimselt oli ka pigem rõhutud olla. Üks tüdruk jäi siiski paigale, teistega suundusime tagasi oma kodulinna. Seal läks üks neist oma teed, kuid kolmas, kellega olime seni kõige paremini läbi saanud, jäi meiega. Samal ajal saabus sinna linna ka Anna-Maria, kes varem käis Kolgatal, ja huvi pärast küsisime, kas ka tema sooviks meiega kaasa tulla. Paar päeva hiljem alustasimegi neljakesi autosõitu teisele poole Austraaliat, ligi 4000 kilomeetrit.

Reisi lõpus tuli seesama tüdruk meiega esimest korda kirikusse ja pea terve teenistuse ta ainult nuttis. Nädal hiljem tuli ta jälle meiega ning seekord palus temagi Jeesuse oma ellu. Tundub, et vahel saadab Jumal meid ühele kadunud tallele järele, nii et meil endil pole sellest õrna aimugi. Loo moraal: usalda Jumalat.