Jutluses „Risti vaatlejad“ jagab pastor Osvald Tärk Jeesuse ristilöömise juures viibinud tunnistajad kaheks: ühed, kes vaatasid, aga ei näinud, ning teised, kes vaatasid ja nägid. Mõlemad nägid pekstud ja piinatud keha kannatamas, nägid Jeesuse valu. Kuid esimesed igatsesid kättemaksu või rahuldust oma uudishimule, teised aga nägid toimuvas kinnitust Jeesuse ettekuulutustele, mis andis sellele traagilisele hetkele igavikulise tähenduse.

Jeesuse, Jumala Poja ristilöömisstseeni on kujutatud tuhandetel maalidel ja kirikute altaritel. Konkreetne sündmus juhtus küll kaks tuhat aastat tagasi, kuid selle stseeni tunnistajateks on inimkond olnud läbi aastatuhandete. Iga kord, kui inimene astub pühakotta või kunstisaali mõnd loodud teost vaatama, ütleb Jeesus, Jumala Poeg, risti all seisjale: „See surm ei olnud asjata. Ma surin ja tõusin üles, et sinul oleks elu. Kas sa usud?“

Neil päevil seisame taas ristilöödud Jeesuse, aga samuti tühja haua ees, sest ristisurm saab tähenduse ja sisu kolm päeva hiljem – ülestõusmises.

Kirjas roomlastele kirjutab Paulus: „Sest et see, mida teatakse Jumalast, on nende keskel avalik, Jumal on seda neile avaldanud“ (Rm 1:19). Jeesuse, Jumala Poja surmas ja ülestõusmises näitab Issand patu tõttu kaugeks jäänud inimestele kätte teeotsa naasmaks sinna, kuhu me loomisjärgselt kuulume: Jumala lapse staatusesse. See võimalus – taastada suhe oma Loojaga – on avatud kõikidele, tuleb vaid astuda esimene samm. Kas sa usud, et Kristus suri sinu pattude eest ja tõusis üles, et sinul oleks elu? Vastus sellele ongi esimene samm.Juhatuse aseesimees Daire Tiigivee