Kui ma oleksin Nikodeemos, võibolla küll hiiliksin siis ühel ööl Jeesuse juurde ja küsiksin: „Õpetaja, mida ometi mõtles laulik, kui ütles – loo mulle, Jumal, puhas süda? Eks löö meil kõigil süda rinnus juba sündimisest saadik?“ Ja mine tea, võibolla Jeesus vastaks umbes nõnda: „Kas sa siis ei tea, see süda, mis sulle lihalikul sündimisel anti, on lihtsalt vereringe elund. Aga kui sünnid uuesti, ülalt, alles siis puhastab mu Isa selle südame ja istutab sinna minu vaimu. Siis on sinu süda tema aed, ja seda pead sa hoolega harima ja hoidma.“ Aga võibolla kutsuks Jeesus mind hoopis jalgpalli mängima: noored vanade vastu. Sest kas võiks seegi hoida meie südant puhtana ja eemal maailma kurjusest, kui Jeesusega lihtsalt ilusa looduse keskel palli taguda. Või ka tema vendade-õdedega 2000 aastat hiljem. Võibolla kutsuks väikesele matkale – vaata, inimene, teraselt otsa sellele, mille hoidmiseks sulle uus süda on antud! Ära arva, et anti niisama, ilu pärast! Võibolla kutsuks üheskoos palvetama. Või hoopis sauna ja järvesuplusele.

Üks mõte, mis minu jaoks jäi „Puhta südame“ laagrist kõlama – ei mäletagi enam, kelle suust, aga võibolla väljendasid seda lausa mitu kõnelejat. Kui oleme raskustes, kui tunneme, et suhted on sassis nagu roostes okastraadi pusa, et süda on määritud, aga ei saagi enam aru, kuhu poole astuda või mida teha – siis võibolla ei tasugi rabeleda, et seda pusa harutada ja nühkida, vaid paluda hoopis nõnda: võta, Jumal, mu rinnust välja see must süda, heida see minema ja pane selle asemele täiesti uus! Kõlab natuke kahtlaselt, nagu moodne tarbijamentaliteet, aga ei, kui kogu südamest paluda, siis Jumala käes on see võimalik! Nagu ütles Taavet: „Sest tapaohvrid ei meeldi sulle, muidu ma annaksin neid; põletusohvrist ei ole sul head meelt. Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal.“

Juhan Javoiš