Juuli lõpus toimus taaskord iga aastane noortelaager, mis oli eriliselt õnnistatud. Sai nalja ja naeru, toredaid mälestusi, aga veelgi enam jäi kõlama vaimulik sõnum ning peetud vestlused nii omavahel kui ameeriklastega, kes laagris abiks olid.  

Kõige põnevam mäng oli otseloomulikult öömäng, mis algas pimedas metsas. Pidime tõrvikuvalguses leidma oma kadunud kaaslased, kelledest üks ‘raskelt haavatud’ oli. Kui meie tiim omasid päästma tõttas, siis kaotasime tee peal kahjuks oma ainukese valguse, sest võsast hüppas välja ‘tiiger’ ja haaras selle jooksupealt kaasa. Tiigritest rääkides tavatses meid hommikuti äratada erinevates loomakostüümides Siim Kork valju muusika saatel, mis toa põrandasoppidest laepragudeni täitis. Kuigi unesegasel momendil see ehk kõige rõõmustavam ei olnud, tõi see toibudes kohe muheda tuju. Veel oli meeldejääv lippude varastamine veepomme pilduvate segajatega ning toidumäng, mis äratas loovust kokkamisel. Hindajateks olid eriliselt vaimukad žüriiliikmed. Loomingulist teravmeelsust sai vabal ajal harrastada laagripostkasti kirju kirjutades, kuhu isegi veel sündimata Miko (Siim ja Helina Korki tulevane laps) kiidusõnu oma suurepäraste vanemate kohta poetas.

Mängimise vahele jäi aega ka kosutavaks sõnaosaks ja grupi aruteludeks, mis usku kasvatasid. Jutlused olid Jumala otsimisest ning Tema järgmisest. Ühtviisi oli neil tõesti öelda midagi kõigile. Mind kõnetas eriti Ameerika pastor John Byrne jutt objektiivsest moraalist ning kuidas see on tihedalt seotud Jumalaga. Grupiaegadel sai rääkida põnevatel teemadel heade vestluskaaslastega ning läbi arutlemise sai endale nii mõndagi selgemaks.

Meenutada on veel palju, kuid ruumi on vähe. Olen ääretult tänulik, et meie koguduses on niivõrd krapsakad ja ettevõtlikud inimesed, kes nõnda vägevaid laagreid Jumala abiga võtavad korraldada. Aitäh teile ja üle kõige Jumalale! 

Merete Pakarinen