Ülestõusmispühad on mulle olnud erilised juba ajast, kui olin laps ja käisin Rakveres Karmeli koguduses. Nõukogude ajal oli Suur Reede ikka tavaline tööpäev, kuid kirikus toimus õhtul teenistus ja pühapäevane koosolek oli väga pidulik. Vägevalt kõlas neljahäälne laul „Kõik kiitke Jeesust“. Eriti meeldis mulle jälgida, kuidas bassid oma partiid laulavad. Hiljem, pärast häälemurret, sain ka mina need vahvad käigud selgeks.
Suurel Reedel tsiteeriti palju kannatusloo teksti. Väikese lapsena oli see mulle väga rusuv. Ja kui aasta hiljem jälle sama jutustust esitati, siis lootsin salamahti, et ehk seekord Jeesus pääseb halvimast. See lootus kustus muidugi kiiresti – pühakirja lood on püsinud muutusteta algusest peale. Aga seda suurem oli rõõm ülestõusmisest.
Vaiksel laupäeval värviti meie kodus kanamune. Põhiliselt tehti seda sibulakoortega – väga kenad kirjud tulid. Ma ei mäleta, et oleksin uurinud selle tegevuse sisu kohta, oli lihtsalt põnev traditsioon. Toona ma ei mõelnud, et muna võiks sümboliseerida Kristuse ülestõusmist ja uue elu sündi või et varasematel aegadel oli paastu ajal munade söömine keelatud ning värvitud munade kinkimine oli sümboolne ja praktiline viis tähistada paastuaja lõppu.
Igal juhul on mulle juba varakult sisse juurdunud arusaam ülestõusmispühade erilisusest ja seda põhjusega – Kristus on üles tõusnud. Lapsena huvitusin siiski rohkem välisest. Alles hiljem taipasin, et ilma ristisurma ja üles-tõusmiseta oleks mu usk tühine. Ütleb ju ka apostel Paulus: „Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk“ (1Kr 15:14).
Kristliku maailmapildi sain ma pärandina kaasa kodust. Kuid siis tuli aeg, kus tahtsin proovile panna, kas mulle õpetatu on tõepärane. Julgesin kahelda kõiges, ka Kristuse ülestõusmises.
Esitasin endale ja teistele raskeid küsimusi. Pikapeale taipasin, et olen pelgalt lihtne inimene, kes kunagi ei küüni mõistma Jumalat: miks ta on kõik nii loonud ja seadnud, miks pidi Kristus kannatama.
Mulle meeldis mõelda, et kõik oleks võinud ju ka teisiti olla, kuid Jumala mõtted on kõrgemad kui meie omad. Lõpuks tuli lihtsalt valida, kas usaldan seda, mida Jumal teeb ja nõuab, ja kas võtan Tema pakkumise vastu.
Kui universum ja kõik selle seadused on Jumala poolt loodud, pole põhjust, mis takistaks Tal neid aeg-ajalt siin ja seal peatada ning lasta toimuda mõnel imel. Ta teebki seda: nii toona Jeesusega kui ka tänapäeval. Jeesuse elu, õpetus, teod, kannatus, surm ja ülestõusmine on nii hästi dokumenteeritud, et paljud ateistidki on iseseisva pühakirja uurimise teel usuni jõudnud.
Meie usk ei rajane legendidel ega müütidel, vaid ajaloolistel faktidel. Selle kohta on hästi kirjutanud Josh McDowell oma raamatus „Rohkem kui puusepp“. Seda enam võib arvata, et me igaüks Piiblit uurides usukindlust kasvatame ja nõnda lõpuni vastu pidades Jeesust kord palgest palgesse näeme, sest Jumal, kes äratas Kristuse surnuist, annab ka meile uue elu oma igaveses riigis.
Jumal, kes demonstreeris Kristuse ülesäratamisega headuse võitu kur-juse üle, aitab ka meid panna maha pattu ja kõike seda, mis takistab elada võidukat usuelu. Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud! Usku sellesse soovin kõigile.
Ilmar Roosimaa, diakon, juhatuse esimees