Hiljuti noortetunni paneelvestluses tuli teemaks tänapäeva ühiskonnas aina olulisem „õigus teha, mida tahan“. See on justkui kõige alus. Tõsi, sellel on ka seadustega seatud piirangud, aga aja jooksul need üha vähenevad. Eesmärgiga, et igaüks saaks võimalikult palju teha, mida ta tahab. Aga selget alust, kas mingi tegevus on õige või vale, ühiskonnas ei ole.

Nende suundumuste taustal on minu jaoks arusaamatu: kuidas peaks näiteks riigikaitse välja nägema? See tähendab ju potentsiaali ennast ohverdada teiste kaitsmise nimel. Miks see peaks toimima? Mul on tuttavaid, kes ütlevad, et nemad küll ei tahaks niimoodi panustada.

Mesilased on ühiselulised putukad, kelle elukorraldus on väga selgelt suunatud mesilaspere vajadusi silmas pidades. Kui mesilased otsustaks teha, mida igaüks tahab, siis pere hukkuks. Mesilaste eeskuju peale mõeldakse ka laulupidude laulus „Ta lendab mesipuu poole“.

Meie praeguse ajaga võiks võib-olla võrrelda Iisraeli ajaloo „kohtumõistjate aega“, mille kohta on öeldud: „Neil päevil ei olnud Iisraelis kuningat, iga mees tegi, mis tema enese silmis õige oli.“ (Km 17:6) Ja tehti ka palju kurja.

Kristliku koguduse tähendus on olla maailmast „eraldatud“. Me ei pea ühiskonna suundumustega kaasa minema. Kogudust võrreldakse ka perekonnaga. Vennad ja õed. Koos tegutsejad. Kristlaste kohta on ootus: „Aga meie, kes me oleme tugevad, peame kandma jõuetute nõrkusi ega tohi elada enese meeleheaks. Igaüks meist olgu meelepärane ligimese heaks tema ülesehitamiseks.“ (Ro 15:1-2) See väljapoole andmine teeb tegelikult elu rikkamaks, isegi kui algul näib vastupidi. Teadlased on leidnud, et õnnelikumad on inimesed, kes tegutsevad suurema eesmärgi nimel kui „mina ise“. Aga olulisim selle juures on otsida ja püüda teha omas elus Jumala tahtmist.

Raul Rosenvald