Mehed kogunesid
30. oktoobril Nuutsakule.
Alustasime õhtut saunaosadusega, nii nagu õige on – esmalt peseme puhtaks ihud ja seejärel hinged. Saunaosadusse jõudsid paljud mehed ja ei puudunud ka vahepeal vees käimine, kus laulsime koos riigi hümni – ikka kõik kolm salmi.
Kui alustasime palvekoosolekuga, oli meelestatus hea. Mina olin oodanud seda õhtut väga pikalt ja tean, et ka väga paljud mehed on igatsenud sellist koosviibimist. Tavaliselt kord aastas või nii tehakse ikka õhtupikkune palveosadusaeg, seekord olime aga ööbimisega. Kohale olid ilmunud ka mõned, keda näeb vähem või pole suisa üldse kaua näinud.
See on huvitav! Mis on sellises meesteosaduses nii erilist, et see niimoodi kutsub? Teistest maakondadest, isegi Tallinnast olid mehed kohale tulnud. „Miks oled siia tulnud, mis on sinu ootused?“ küsisime alguses väikeses tutvumisringis. Vend vastas: „Ülemus käskis tulla.“
Õhtu oli täidetud mõtisklusega, lauluga. Mis eriti kõnetas, oli kirja pandud palve ühine ettelugemine. Selles oli midagi ebamugavust tekitavat, aga samas midagi õiget, kui koos seal kõmisesime. Vaikselt palves olla on hea, aga valju häälega kuulutada „Mida on mul karta, kui Jeesus on surma ära võitnud?“ – see on midagi muud.
Mõni vend kommenteeris, et eriti kõnetas see, kui mehed koos laulsid. Naised küll laulavad väga ilusasti, aga kui olidki kuulda ainult meeshääled, siis see tekitas teatud erilise ühtsustunde. „Midagi sellist võisid tunda apostlid omal ajal,“ ütles vend. Mehed on tulnud võitlema palve ja paastu kaudu.
Teinekord on ka nii, et võime tunda ebamugavust, et kas üldse üritusele tulla. „Ei tea, kas ikka viitsin. Muudki teha.“ Võibolla on mõni oma usus keerulises kohas. Justkui nagu oleks, aga justkui nagu poleks. Ta on otsuse ees: kas tuleb kaasa või jääb ilma. Missugust rolli mängib sellise inimese elus sõber? Sõber mõistab osaduse tähtsust. Sõber mõistab koguduse tähtsust. Sõber läheb suure elevusega palveööle, aga see üks kuidagi kahtleb. Sõber küsib, et kas kutse sai. „No jaa, sain küll.“ „Tuled?“ „Ma ei tea, mõtlen veel.“ Väljasõit on paari päeva pärast. „Tuled siis?“ „Ma pole kindel, mõtlen veel.“ Teinekord ongi sõbra ülesanne täitsa „tirida“ too teine kaasa. See võib mõjuda survestamisena, aga mis sõber see on, kes laseb vennal vajuda auku?
Õhtu lõppes tõrvikurongkäiguga. Kohaliku kiriku mäenõlvast üles rühkimine tekitas elevust. Künka otsas seisis võimas 8–10 meetrit kõrge rist. Mõtted triivisid paratamatult Kolgata künkale.
Hommik algas mõnel kuus, mõnel neli tundi pärast uinumist. Mõni käis ujumaski. Õhtu hakul alanud paast lõppes pärast hommikuteenistust Ranno Samueli tehtud pudru, muna ja kohviga.
Koos on ikka hea. Pole ju asjata Jumal loonud kogudust ja osadust. Üksi jääme ripakile.
Kiitus Jumalale.
Noortejuht
ja pastori abi Siim
