Hiljuti oli Postimehes intervjuu neuropsühholoogiga, kes uuris genotsiidi läbiviimises osalenud inimesi. Ühe järeldusena leidis ta: „Meie moraal on pärsitud, niipea kui me täidame käske.“ Inimesed teevad käsu peale üsna kergekäeliselt asju, mida nad oma põhimõtteid järgides ei teeks. Siis justkui ise ei vastuta. Samal ajal on vastupanu ebaeetilisele käsule – eriti kui see võib tähendada endale probleeme – iseloomulik ainult vähestele väga selgete põhimõtetega inimestele. Seejuures eeskuju nakatab: peaaegu kõigil vastuhakkajatel oli lähiümbruses keegi, kes oli varem julgenud seda teha.

Millised oleme meie? Ma ei räägi muidugi genotsiidist. Meil on igapäevaelus küllalt võimalusi, kus raha, heakskiidu või enda mugavuse nimel võiksime teha asju, mis oleks meile kasulikud. Aga need ei lähe kokku kristlike põhimõtetega. Kõige ohtlikumad ongi just väikesed asjad. Olen ise korduvalt sellistes ebamäärastes asjades libastunud. Tuleb meelde kunagine laagrimoto „Kes on ustav väikses, on ustav ka suures“.

Jeesus õpetab oma järgijaid: „Teie olete maa sool.“ Me peaks olema eeskujuks. Kas me seda suudame? Ega ise suudagi. Jeesus ütles: „Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud“ (Jh 14:26). Muidugi on hea enda jaoks selgeks mõelda, mismoodi on õige käituda. Aga see, et teoorias on asjad selged, ei taga õiget käitumist kriitilises olukorras. Jeesus ütles: „Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse! Vaim on küll valmis, aga liha on nõder“ (Mt 26:41).

Eeskätt peaks meie fookuses olema Püha Vaimu õpetuse ja juhatuse otsimine. Kõige väärtuslikum on hoida lähedast osadust Jumalaga – et oskaksime keerulistel hetkedel tähele panna tema juhatavat häält. Kolgata koguduse selle aasta suvelaagri teema on „Puhas süda“. Võime juba ette mõelda, kuidas see teema meid puudutab. Milles on puudujääke, kus edasiminekuid.

Raul Rosenvald, juhatuse liige