Kasvasin mittekristlikus kodus ja käisin tavalises nõukogudeaegses koolis, kus õpetaja küsis klassivennalt ühtelugu: „See halli habemega taat pilve peal kõlgutab vist niisama jalgu, jälle ei tulnud sulle appi kontrolltööd tegema?“ Õpetaja ei mõistnud, et tema mõnitav küsimus tekitab hoopiski huvi usu vastu. Mulle tundus võimatu, et omaaegsed geeniused, nagu Newton või Pascal, oleksid uskunud mingisse pilvel istuvasse vanamehesse. Otsustasin, et vana aja saladusi tasub uurida vanadest raamatutest.
Algatuseks leidsin kapisügavusest ühe 1908. aastal välja antud usuõpetuse õpiku, mille kohta keegi ei teadnud, kuidas see sinna kappi sai. Üsna kummalistel asjaoludel jõudis meie koju peagi ka Suur Piibel. Toona kõnetas mind enim see, kuidas Mooses polnud nõus tegema, mida Jumal tahtis. Tundus uskumatu: kas tõesti Iisraeli juht Mooses oli kartnud rahvaga rääkida!? Ka minul oli väga-väga raske inimestega rääkida. Moosesele anti Aaron ja minagi hakkasin sellest loost julgust saanuna kasutama Aaroneid.
Üks Aaron teatas 1990. a detsembris üle klassi, et võiks kõik koos minna äsja kinokavva võetud „Jeesuse“ filmi vaatama. Tänu filmile mõistsin, et Piibel on enamat kui õpetlike lugude kogu. Palusin päästet.
Peagi pärast seda kadus mu elust kogu mu lapsepõlve saatnud hirm – inimene, kes oli mulle palju haiget teinud, kolis Eestist ära. Viis aastat hiljem oli mul aga huvitav tõdeda, et mind oli kutsutud ülipõnevale tööle, vanu raamatuid uurima, tänu just sellele inimesele. Just tema oli mulle tollal veel haruldaste, ent tööks juba hädavajalike arvutite kasutamist ja programmeerimist õpetanud.
Kindel usk, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik heaks tulla (Rm 8:28), on mind hiljem ikka juhatanud läbi raskete olukordade. Ei tea, kuidas muidu oleksin hakkama saanud oma kalli isa matmisega, seejärel oma vanima lapse sügava puudega, aastate pärast tema surmaga. Kogudusse tulekuks pidin enam-vähem lahti saama ka hirmust inimestega rääkimise ees. Kulus küll 33 ja pool aastat (päästepalvest arvates), aga mis on see igavikuga võrreldes?
Olen tänulik kõigile, kes on sel teekonnal minuga kaasas olnud, minu eest palvetanud. Unistasin ristimisest udusel hommikul. Ristimishommiku udu hajus aga kiirelt. See-eest paistis pilvede vahelt … ei, muidugi mitte jalgu kõlgutav habemik, vaid taevasinine rist. (Aitäh märkajale!) Taas kord tegi Jumal midagi, mida ise poleks taibanud paludagi.
K. P.