Meil igaühel on oma elukoorem. Mõnikord tundub mulle, et inimese kõige suurem koorem on inimene ise. Aastatega olen hakanud nägema ka seda, kuidas kellegi patt, vale tegu Jumala ees kannab kibedaid vilju järgnevates põlvkondades. Inimelu võimalike koormate nimekiri oleks väga pikk.

Piibel ei eita koormate olemasolu, vaid pakub lahendust nendega toimetulekuks. Vana Testament julgustab, et Päevast päeva kannab meie koormat Jumal, kes on meie pääste (Ps 68,20). Uues Testamendis kutsub Jeesus enda juurde kõiki, kes on vaevatud ja koormatud ja annab meile hingamise (Matt 11,28).

Me ei saa oma koormaid vältida, aga me saame neid kanda erinevatel viisidel. Usulise küpsuse üheks tunnuseks on oskus lasta oma koormaid Jumalal kanda. Oskus olla Jeesuse lähedal tähendab Tema antava hingamise kogemist. Kunagi ühest jutlusest kuulsin mõtet, et kui mure koputab uksele ja sellele vastab usk, siis ei astu keegi sisse.

Tõnu Lehtsaar, diakon