Kolgata koguduse ajalugu ulatub 20. sajandi algusse, mil vabakoguduslik ärkamine jõudis ka Lõuna-Eestisse – mitte otse Lääne-Eestist, nagu oleks võinud arvata, vaid suure ringiga Peterburi ja Peipsi-taguste eesti külade kaudu.
Tuntuim Tartu baptistipastor on olnud Karl Kaups (fotol), kes enne sõda juhtis Eesti baptistiliitu ja kuulus riigikogusse.
Kolgata koguduse saamislugu viib aga hoopis 19. sajandi Peterburi linna. Seal asutas evangelist ja tulihingeline kuulutaja Aleksander Neyman 1885. aastal usklikuks saanud eestlastest priikoguduse. Sel ajal elas palju eestlasi Peipsi taga. Järjekindlalt kuulutas Neyman eesti asunike keskel Volosovos, Pljussas, Selenskis jm, kuhu peatselt tekkisid priikogudused. Temaga koos rändas mitmeid vendi, nende seas ka Jaan Tomm, kes hiljem tuli Tartusse. Selenskis sai tõsiselt usklikuks köster-kooliõpetaja Jaan Paidrasson, kellest kujunes haruldase kõneanniga evangelist. Kui teda sellepärast kooliõpetaja ametist vallandati, teenis ta igapäevast leiba rätsepana.
Peipsi taga kujunenud evangeelne tuumik hakkas kuulutama ka Lõuna-Eestis. Nii jõudis evangeeliumi valgus Tartusse kaarega Peterburist ja Peipsi tagant eestlaste asunduste kaudu.
Kahe nädala kaupa türmis
Tartu priikoguduslik liikumine algas 1895 üsna väikesest algusest. Karl Ader kirjutab sellest ajalooallikate põhjal:
[1895. aasta] jaanuaris pöördusid paar Tartust pärit teenijatüdrukut Hans Krabi poole sooviga, et see peaks mõned koosolekud nende omaste juures Tartus. Kuna H. Krabil oli tollal passiga sekeldusi, siis ta ei julgenud ise sõita, vaid saatis Jaan Tommi Peterburist. Viimane pidas Tartus kolm koosolekut, leidis sealse pinnase usutööks soodsa olevat ja otsustas Peterburist Tartusse kolida. Koosolekuid peeti erakorterites. Rahvast kogunes koosolekutele hulgaliselt. Algasid pöördumised. Siis sai politsei jälile ja J. Tomm mõisteti kaheks nädalaks kinni. Vabanedes alustas Tomm uuesti kuulutamist ja tuli uus otsus: kaheks nädalaks kinni. Neid kahenädalasi vangistusi järgnes nii rohkesti üksteisele, et kohalik ajaleht kirjutanud, et olla üks noor ilus rätsep, tööd ei tee, kuulutamise eest raha ei võta, on üks arusaamatu mees.
Usuletulnutest lasksid mitmed endid ristida 1896 suvel ning nendest moodustati Tartu priikogudus. Et vaenamine ei lõppenud, siis astus vahele kindral Tiesenhausen. Tema võttis palvetunnid oma kaitse alla ja kutsus 1897. aastal Baptistide Ühenduse soovitusel Tartusse jumalariigi tööle Mihkel Oidermanni.”
Abiellumise tõttu baptistiks
Mihkel Oidermann tuligi 1897. aastal Pärnust Tartusse. Algul püüdis Oidermann kuulutustööd teha koos priilastega, mis aga osutus võimatuks vaadete erinevuse tõttu. Nii kuulutas ta omaette.
Teine aadlisoost isik, kelle tegevus on palju mõjutanud usulist tegevust Tartus, oli Margarita von Brasch. Ta jäi noorelt leseks. Leinavalu ja tühjustunne avasid ta südame usule. Talle kuulusid Vaimastvere ja Kriimani mõisad. 1897. aasta paiku asus ta Tartusse elama. Ka tema avas oma kodu uksed evangeeliumi kuulutajatele.
1900 kutsus proua Brasch Haapsalust endale majahoidjaks Mihkel Kilimiti koos abikaasaga, kes olid baptistid. Umbes samal ajal tahtis priikoguduse vend Jaan Tomm abielluda. Et aga priilaste laulatus ei olnud maksev seaduse ees ja et sellisest abielust sündinud lapsed pandi kirja vallaslastena, siis laskis Tomm end laulatada baptistide poolt. Priilastele see ei meeldinud ja talle vaadati kui usust äralangenud vennale. See sai põhjuseks, et Jaan Tomm koos abikaasaga ühines baptistidega.
Nii oli Tartus kolm abielupaari, kes pidid kuidagi korraldama oma usuelu: Oidermannid, Kilimitid ja Tommid. 14. juulil 1901 asutati Tartu baptistikogudus, algul Pärnu koguduse osakonnana. Ametlik luba koosolekute pidamiseks saadi küll alles peale 1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi. 1908 sai kogudus iseseisvaks ja astus Baptisti Liitu. Siis oli koguduses 84 liiget. Koguduses töötas pühapäevakool, asutati noorte meeste ja tütarlaste seltsid, laulis laulukoor, hiljem loodi veel pasunakoor.
Esimestel aastatel peale koguduse iseseisvumist ühines kogudusega palju uusi liikmeid. Aastatel 1908-1914 tuli ristimise kaudu kogudusse 118 liiget. Koguduse töö läbi sündis 1912. aastal Laius-Tähkvere kogudus. Peale selle oli veel teisi jaoskondi ja tööpunkte. Hiljem võeti nimeks Tartu I Baptisti Kogudus.
Palvemaja tuhandele inimesele
Kuulutustöö proua Braschi majas mõjustas mitmete koguduste tekkimist. Aadliproua kutsus paljusid vendi koosolekuid pidama. Kui Jaan Paidrasson (fotol) tuli Venemaalt kuulutusreisile Tartusse, kutsus Brasch teda endale kojameheks ja pakkus kuulutusvõimalusi. Neist sündmustest kirjutab Paidrasson ise järgmist: “Hakkasin [1905. aastal] keldris tunde pidama. Ka proua võttis neist osa. Inimesi tuli nii palju, et lambid ei põlenud. Siis andis proua kolmandal korrusel ühe ilusa saali. Ka see ei mahutanud kõiki. Jumala Vaim tegi inimeste juures tööd, oli avalikke ärkamisi. Ülikooli kirikuõpetaja Haan … andis meile hea tunnistuse, ja Hugo Treffner ja mitmed teised. Siis tuli proual mõte palvemaja ehitada.”
Palvemaja ehitati 1906. aastal Braschi aeda Aleksandri tänaval. Sinna mahtus üle tuhande inimese. 1910 eraldus Paidrasson aga Braschi juurest õpetuslike erimeelsuste tõttu, sest Braschi usuvaated muutusid. Uus kogudus moodustus nendest, kes koos Paidrassoniga lahkusid. Kogudus võttis nimeks Tartu II Baptisti Kogudus. Töö edenes taas ja ruumid jäid kitsaks. Otsustatakse ehitada palvemaja. Krunt ostetakse Tähe tänavale. Uus palvela valmis 1931. aastal. Siis võetakse kogudusele uus nimi: Tartu Kolgata Baptisti Kogudus.
Jaan Paidrasson oli tugeva kehaehitusega, sirge hoiakuga, suure habemega karismaatiline prohvetlik isiksus. Ta kõned olid pildirikkad, huvitavad, sügavasisulised. Sageli saatis kõnet nutukohin, kui ta rääkis Kristuse kannatustest, Jumala armastusest ja taeva õndsusest. Tal oli suur mõju Lõuna-Eesti usutööle. Tema autoriteet hoidis ära palju segadusi usuküsimustes. Paidrasson suri 1936. aastal.
Kogu maakond misjonipunkte täis
Kui Paidrasson loobus selle töö juhtimisest, siis kutsuti tööd juhtima Karl Mühlberg (fotol) Võrust. 1919 võetakse nimeks Tartu III Baptisti kogudus. Kogudusse tungis aga valeõpetusi, eriti uršanistide vool, mis eksitas paljusid. Seetõttu koguduse töö kiratses. Mühlberg tundis jõuetust kogudust edasi viia ning kutsus 1923. aastal Tartusse enda asemele Karl Kaupsi Hiiumaalt. Kaupsi juhtimisel töö hoogustus. Braschi pärijatelt osteti välja koguduse palvemaja, mis nõudis liikmetelt suuri ohvreid. Kuulutati ka palju ümbruskonnas. Koguduse osakonnad tekkisid Rakkesse, Vägevale, Kavastusse, Pokale, Võõpsu, Kauksi, Piirissaarde, Mehikoormasse jm, kokku 13 osakonda.
Kogudus ühines I baptistikogudusega 1930. aastal, ühiseks nimeks võeti Tartu Immaanueli kogudus. Immaanueli koguduses oli üle 400 liikme ja laialdane töö osakondadega maapiirkondades. Suur saal, mis mahutas üle tuhande inimese, oli alati rahvast tulvil.
Vaadeldes Tartu baptistikoguduste teket, peame rääkima ka Tartu Peeteli Baptisti Kogudusest. Selle koguduse tekkepõhjuseks oli Tallinna II baptistikoguduse vanem Hans Krabi kuulutustöö Tartus. Tema priikoguduse taustaga vaimulaad oli hoogne ja tundeküllane.
Tartu Peeteli kogudus asutati 1906. aastal nendest inimestest, kes astusid välja Oidermanni juhitud kogudusest. Neile meeldis Krabi kuulutuslaad. Kogudusevanemaks valiti äsja usklikuks saanud noor mees Jaan Sups. Emotsionaalse kallaku tõttu ei võetud kogudust baptisti liitu vastu enne kui alles 1920. aastal. Hoogsa misjonitöö tulemusel oli kogudusel mitmeid tööpunkte maal. Liikmete arv kasvas üle kahesaja. Okupatsiooniaastatel 1941-45 kogudus lagunes. Need liikmed, kes alles jäid, ühinesid 1945. aastal Tartu Kolgata kogudusega.
Nõukogude võim lubab vaid ühe koguduse
Iseseisva Eesti Vabariigi lõpukümnendil tegutses Tartus aktiivselt kolm baptistikogudust: Immaanueli, Kolgata ja Peeteli. On huvitav märkida, et ehkki need kõik olid baptistikogudused, oli nende kõigi algus on seotud priikoguduste vendadega. Õnnistatud aeg kestis, kuni nõukogude okupatsioon seda pidurdas ja Teine maailmasõda pillutas inimesed laiali. Sõjatules hävis Immaanueli palvemaja. Kogudus otsis peavarju Kolgata koguduse juures. Kolgata palvemaja jäi sõjas terveks ja pakkus peavarju kõigile teistele baptistikogudustele. (Tegutsema jäi ka Salemi kogudus, kuhu ühinesid Tartu Salemi priikogudus ja Tartu nelipühi kogudus.)
Kui nõukogude võim baptistikogudused lõplikult liitis, kuulus ühendatud Kolgata kogudusse üle 300 inimese. Palvela ei mahutanud kõiki. Kogudus valis oma juhiks Arthur Eimani (fotol). Töö kulges raskustega valitsuse surve all. Jutlustajate arvu tuli vähendada, piirati pastorite liikumisvabadust. Tagakiusamise tingimustes liikmearv pikkamisi vähenes. Sagedased ülekuulamised mõjutasid Eimani tervist. Ta suri 56 aastasena infarkti 1962. aastal.
Järgmised 23 aastat juhtis kogudust Imant Ridaliste. Vaatamata sellele, et Ridaliste oli hea kõneleja-evangelist, kogudus jätkuvalt kahanes. Vähenemine oli sel ajal üldine kogu vendluses. Ateistliku riigikorra surve kandis vilja. Koguduses tekkisid sisemised vastuolud eri vaimuliikumiste tõttu. See oli kogudusel raske aeg.
Olukord stabiliseerus, kui 1986. aastal valiti uueks pastoriks Ermo Jürma. Tema tasakaalustav ja pühitsust taotlev isiksus liitis koguduse. Sellest ajast alates on kogudus jälle vaimulikult kosunud ja pühitsuses kasvanud. Kui Ermo Jürma kutsuti 1993. aastal usuteadusliku seminari rektoriks, valis kogudus pastoriks Toivo Pilli. Tema juhtis kogudust viis aastat, kuni temastki sai seminari rektor – Jürma järel. Alates 1999. aastast on pastor Leho Paldre.
Algselt kirjutatud 2001. aastal Uudu Ripsi poolt; toimetatud Leho Paldre poolt 2008.
