Olen pärit suurest ja kokkuhoidvast, kuid mittekristlikust perest. Kuuest õest-vennast kõige nooremana on nad mulle paljus eeskujuks. Nii juhtus ka kirikuskäimisega, et üks vendadest hakkas käima Annelinna koguduses ning võttis mind kaasa. Olin siis 13-14-aastane. Alguses käisin kohal toredate inimeste ja mõnusa kohvilaua pärast, kuid Ilmar Roosimaa juhitud juuniorite suhtlusringides hakkas vaikselt kohale jõudma, mis kristlus üldse on. 2012. aasta kristlikul noortefestivalil Piiblipäevad tegin otsuse võtta Jeesus vastu enda ellu. Samal aastal sattusin ka Kolgata koguduse seikluslaagrisse.
Peale seda kuulsin 3D kogudusest, kus hakkasin iseseisvalt käima ning sain 2013. aastal ristitud. Tutvusin seal ühe omavanuse neiuga, kellega meil arenes suhe, kuid sellest ei tulnud midagi välja ning me läksime tema algatusel lahku. Pool aastat peale lahkuminekut sooritas see tüdruk enesetapu. Koguduses käivad sõbrad olid mulle küll toeks ja tagantjärele mõeldes tundsin sel ajal Jumala armu ja rahu, kuid peale nii traagilist sündmust tekkisid mul küsimused, millele vastuseid leida ei osanud ning mu usk hääbus. Tõmbusin endasse ning eemaldusin kogudusest. Järgnes kuus aastat pimeduses ringi uitamist, mille käigus kukkusin koolist välja, langesin depressiooni, järgnesid enesetapukatsed, sattusin toksilistesse inimsuhetesse, hakkasin suitsetama, jooma ja sattusin ka narkootikumide küüsi. Olin täiesti kadunud. Raskematel hetkedel vaatasin taeva poole ja palusin Jumalat, aga muutusi oma elus ei teinud.
See kõik lõppes maikuus 2020, kui mu vend mind jälle kirikusse kutsus – seekord Kolgatale, kus ta oli selleks hetkeks koos oma naise ja lastega käinud pea kaks aastat. Otsustasin tulla. Kohale jõudes märkasin tuttavaid, keda polnud aastaid näinud. Südamesse tekkis selline soe, kojujõudmise tunne – teadsin, et peale seda teenistust ei saa ma oma elu samamoodi jätkata. Töötasin tol ajal Soomes, kus olin sunnitud elama keskkonnas, kus tarbiti iga päev tugevalt alkoholi ja kanepit. Hakkasin Jumalalt paluma tarkust ja tugevust, et sellest hoiduda ja vabaneda, kuid rahalistel põhjustel ei tahtnud ise sealt kohe ära tulla. Tundsin häbi oma pattude pärast, kuid keskkonna tõttu oli neist raske lahti lasta. Hakkasin iga päev palvetama, tunnistasin Jumalale oma patud ning palusin Kristuse andestust. Mu elu hakkas minema ülesmäge, koorem mu õlgadel läks aina kergemaks ja tundsin, et mu elul on suurem eesmärk. Jumala armu tundsin iga päevaga üha enam. Septembri algul lõpetasin oma töösuhte Soomes, ning sain sellest keskkonnast vabaks – peaaegu päevapealt jätsin maha sõltuvused, mis mind painasid. Aina enam tundsin, kui valesti olen oma elu viimased kuus aastat elanud, kuid siiski olen tänulik nende aastate eest, sest just tänu sellele tean, et ilma Jeesuseta poleks mul lootustki.
Leho Laurend, värske koguduse liige (pildil)