Surnuaias käimine on minu jaoks lapsest saati olnud elu loomulik osa. Käisime perega sageli vanavanemate haudadel. Kartust surma-teema ees pole ma kunagi tajunud. Tõsi, mu vanavanemad olid usklikud: ma teadsin, et nad on nüüd koos Jeesusega ja kord ma kohtun nendega. Eeldusel muidugi, et ka mina hoian Jeesusest kinni elu lõpuni. Vastasel juhul olen ma pärast maist elu mujal, hukatuses.

Aga ma tean, et paljude jaoks on surmast rääkimine või isegi sellele mõtlemine peaaegu et tabu. Ja mitte asjata. Õpetab ju Piibelgi, et surm ei saa kunagi meie sõbraks, vaid ta on „viimne vaenlane“ (1Kr 15:26). Suhtumine surmasse on Piiblis selge: surm on karistus, „patu palk“ (Rm 6:23). Aga kui me oleme koos Kristusega, siis kehtib meie kohta: „Surm on neelatud [Kristuse] võidusse” (1Kr 15:54).

Novembri alguses on hingedepäev ja lõpus surnute mälestuspüha. Paljud süütavad küünlaid, meenutades lahkunud lähedasi. Aga ka niisama lähevad pimedal ajal mõtted sagedamini igavikule. Kui oleme Jeesuse oma ellu palunud ja elame koos temaga, siis ei pea surma kartma, sest isegi surm ei „suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses“ (Rm 8:38–39). Veelgi enam, usu kaudu me teame, et pärast maist elu ootab ees palju parem: „Meie kodupaik asub taevas“ (Fl 3:20).

Pastor Leho Paldre