Olime Kadriga (pildil paremal) samaealised, tulime ka samal aastal Tartusse ülikooli. Minu lugu koos Kadriga sai alguse aastal 2004, kui ta ühel Alfa väljasõidul oma elu Jumalale andis. Ja Jumal sättis nii, et Agape Eesti noore misjonärina, olles ise vaid mõned aastad tagasi pöördunud, sain tema vaimulikuks toeks ja kaasteeliseks. Mitte ainult aastaks või kaheks, vaid terveks eluks. Tegelikult olime oma loomult väga erinevad, mina tugevalt distsiplineeritud, tema rohkem selline kulgeja, heas mõttes elu nautleja. Alguses hoidis meid koos minu kohusetunne aidata tal vaimulikult kasvada, hiljem juba sõprus, mil oma erinevustega üksteist lihvisime ja nii õppisime elu teise nurga alt nägema, mõistma teistsugust mõttemaailma.
Oma elurõõmsuses ja soovist alati raamidest väljapool tegutseda, oli Kadril keeruline leppida normaalsuse ja tavapärasusega. Kõik kleidid, mida õmbleja talle tegi, olid alati mingit laadi vallatu kiiksuga, sellised lapp-lapi peal. Ka mõned aastad tagasi soetatud remontivajavas kodus oli tema tingimus, et seinad peavad jääma loomulikult kõveraks. Samuti ei meeldinud Kadrile lugeda raamatuid või käia tööl või minna õigel ajal magama – teha normaalse inimese asju. Kadri ei püsinud raamides, või kui raamid, siis ilmtingimata kõverad. Ent üle kõige meeldisid Kadrile inimesed, ja selleks, et „maailma kõigi“ inimestega häid suhteid hoida, vist ei saagi ise raamides olla. Kadri armastas ja leppis oma inimeste kõverustega. Ja omadena tundsid end Kadri seltskonnas kõik.
Kadrile meeldis vastu vaielda ja kindlasti teha teisiti või jätta tegemata, kui oli antud nõu. Usuletuleku algusaastatel oli mitmeid nö Piibli ja kiriku nõudeid, millest ta aru ei saanud, kuid aastatega lõpuks usaldas. Ilmselt seetõttu võttis tal ka usule tulekust koguduse liikmeks saamiseni hea mitu aastat aega. Sest ka põhjalikkus oli üks Kadri omadusi – kui juba, siis juba täiega. Nii usaldas Kadri, et kui Issand või kogudus on miskit seadnud, siis nii peab olema. Kui usule tulles vaidles inimestega Kadri ikka edasi, siis mitte Jumalaga. Oma perekonnaga oli tal aastaid erimeelsused teemal, kas peaks kogudusele kümnist maksma või mitte. Kadril oli kindel veendumus, et peab. Jumalaga ei vaielda.
Tühimik, mis igasse ühesse meisse ja ka kogudusse Kadri lahkumisega jääb, saab selgeks alles nädalate, kuude ja aastatega, sest tema omadust – armastada ja siduda kokku kõiki sõltumata nende soost, ametist või vanusest, ei ole meile antud just paljudele. Ehkki meile oli Kadri kiire lahkumine taevakoju ootamatu, ei olnud see nii Issanda jaoks. Selliselt saame ka usaldada, et nüüd kui Kadri on uues valges rõivas Issanda palge ees, ei ole Jumal tema sõpru või kogudust maha jätnud. Ehkki küll veel usus, aga võib-olla ka juba aimamisi nägemises on Issand meie elus uut tegemas.
Kadri elu ja teenimise eest, selle eest, et Jumal ta meie ellu tõi, tean, oleme me kõik lõpmata tänulikud. Kadri armastas elu ja inimesi, armastas oma kogudust, tema mälestust austades võtkem teda endale eeskujuks.
Kadri Seimar (28.05.1981 – 12.05.2024) oli läbi aastate Alfa-kursustel suure südame ja avali suhtlemisega grupijuht, paljude jaoks lähedane sõber, paljude suurürituste korraldusmeeskonnas, aastast 2022 Kolgata koguduse juhatuse aseesimees.
Daire Tiigivee