Minu vaimne teekond on alles alguses. Usu põhiküsimuste üle järele mõtlema hakkasin, kui USAs hukkus noor mees Charlie, kes oli aktiivselt ja kartmatult kristlikke väärtusi propageerinud ja kaitsnud.

Minu lühike kristlusega lähemalt tutvumise aeg on olnud täis mitmeid kokkusattumusi, mis tunduvad pigem selgete märkidena ülevalt poolt. Võimalus osaleda Tallinnas „Lootuse aja” festivalil oli minu jaoks ootamatu üllatus – olin värskelt liitunud Kolgata Alfa kursusega ja juhuste kokkulangemisel õnnestus kohe alguses saada osa nii võimsast üritusest, mis tõi kokku häid inimesi üle kogu Eestimaa, isegi Saaremaalt, nagu lava peal nalja tehti. Tunnetasin seda energiat, mis kohapeal valitses; see oli miski, mis ühendas neid inimesi.

Kui Will Graham kutsus inimesi avatud südamega lava ette, tundsin kutset minna. Seisin seal paljude teiste seas, olles oma otsuses veel veidi ebakindel. Minu juurde astus eestpalvetajaks üks vanem, soe naisterahvas, kes kinkis mulle minu esimese Piibli. Kui ta end tutvustas, oli minu üllatus suur – tema nimi oli Milvi. See on minu kadunud vanaema nimi, kellega mul oli väga tugev ja intellektuaalne side. Seista seal, just sel hetkel, ja jagada oma palvet just temaga tundus kui otsene märk, mis kinnitas, et olen õiges kohas. Aga kinnitused kõrgemalt ei lõppenud sellega. Kohe järgmisel päeval pidin osalema ühel teisel olulisel üritusel, mille kohtumispaigaks oli määratud täpselt seesama restoran, kus olime aastaid tagasi minu vanaema peielauas.

Kogu mu teekonna algus on justkui kõrgemalt poolt juhitud. Alates sellest, kui leidsin oma postkastist Kolgata koguduse templiga evangeelse raamatu, kuni sellele järgnevate sündmusteni.

Võib öelda, nagu Kõige Vägevama armastav ja juhtiv käsi asetaks järjest pusletükke paika, kinnitades igal sammul, et olen õigel teel. Olen selle eest väga tänulik.

Mikk Saar, Alfa kursuse osaleja