Kuidas Jeesus mind leidis, ei tea. Öeldakse, et inimene ei leia Jumalat, vaid Jumal leiab inimese. Mul on terve elu olnud kõik hästi. Mitte millestki pole mul puudus olnud, vähemalt ma pole millestki puudust tundnud. Olen olnud lõbus ja rõõmus. Ämm juhtis mu tähelepanu sellele, et see on suur Jumala arm, mis on mind hoidnud ja kandnud läbi elu. Oma teada olin ma ise kõik teinud ja olnud. Mõned asjad lihtsalt juhtusid ja ka need juhtumised olid minu jaoks head. 

Olles aastaid abielus olnud, leidsime abikaasaga, et meil on elu kui lilleaed, kõik on hästi, mitte midagi pole halvasti. Siis hakkasin aru saama, et see on Jumal, kes mind ja meie peret on hoidnud. Ka abikaasa kinnitas sama. Mulle hakkas meeldima Jumala sõna kuulamine raadiost. Mingil ajal hakkasime abikaasaga aeg-ajalt käima Salemi kirikus. Seal kuulsime, et on algamas piiblikool. Läksimegi Tartu Pastoraati piibliõppe kursusele ja alles seal sain päriselt Jeesusest aru. Selle aasta Kirikute Ööl tulime kallimaga ka Kolgata kirikusse, kus me varem polnud käinudki. Tundsime ennast siin nii koduselt, et otsustasime liituda Kolgata kogudusega. Ütlesin pastor Lehole, et tahan saada ristitud ja ühineda kogudusega. 

Siinsamas Kolgata koguduse büroos lugesin päästepalve. Läks nädal mööda ja ma juba kahtlesin, kas Jeesus mu palvet ikka kuulda võttis. Leho tuletas mulle meelde, et kui palutakse, siis antakse, ja kui koputatakse, siis avatakse. Jeesus kuuleb alati. Nii lihtne see ongi.

Jaan Poolak