Me oleme pärit Ukrainast. Lapsepõlves käisin koguduses koos ema ja vennaga. Kui olin 12aastane, siis polnud mul enam huvi palvemajja minna. Palju huvitavam oli koos sõpradega ringi jalutada: piiranguid oli vähem, õigemini polnud neid üldse.

Abiellusin 23aastaselt. Mu naine hakkas kirikus käima ja kutsus ka mind, aga ma ei tahtnud.

2020. aastal sündis meil tütar. Kahe aasta pärast algas Ukrainas sõda ja pool aastat hiljem otsustasime ära sõita. Läksime Poolasse, minu vanemad aga Eestisse Tartusse, kus hakkasid käima Kolgata koguduses. Nad kutsusid meid Poolast enda juurde.

Jõudsime Eestisse 2023. aastal. Mu naine hakkas koos meie väikese tütrega käima Kolgatal venekeelses osas.

Samal sügisel küsis tütar minult: „Miks sa ei tule koos meiega kirikusse?” Ütlesin talle, et kunagi tulen. Pühapäeviti sõidutasin neid kirikusse, aga ise ei jäänud. Üks-kord helistas tütar ema telefonilt ja küsis: „Kus sa oled?” Vastasin, et läksin ära. Nelja-aastane tütar vastas: „Aga sa ju lubasid!” Kümne minuti pärast olin tagasi, kirikus. Sellest hetkest hakkasin koguduses käima.

Igatsus Jumalat oma ellu paluda oli kasvanud juba mõnda aega, aga ei tekkinud sobivat hetke. Suvel Kolgata lastepäevade ajal vestlesin pikemalt venekeelse töö juhi Lukyanoviga, parandasin meelt ja pöördusin. Sügisel tunnistasin usku ristimises. Tänu Jumalale!

Vladislav Vorožbit